Sest ükski viisakas ja hästi kasvatatud elajaloom ei tuleks minu peenramaale ja ei tõnguks just piki sibulavagu. Vahepeal on ta saadanas ilmselt pea mullast välja pistnud kontrollimaks, kas suund (vagu) ikka õkva edasi läheb ning siis usinasti edasi tüürinud.
Mingu kuskile söödi peale ja lasku seal ringiratast nii et päkad tulised! Aga ei! Tema vaatab ikka, kus kergema vaevaga ja vähema energiakuluga lustida. Aga oodaku ta, igal oinal (loe: mutil) om oma mihklipäev.
Täna pärastlõunal piilusin kasvuhoone nurga tagant maasikamaad. Südametunnistus on natuke nagu must küll, aga siis nähes ainult võililli ja võililli .... ja ikka võililli, leidsin, et see ilmselt oli kunagi maasikamaa ja keerasin joonelt ümber.
Aga see va südametunnistus - see tahtis edasi urgitseda ja nii ma siis lõpuks olin jälle järjeg sellel õnnetul maasikamaal. Kui hästi hoolega kiigata, siis tegelikult nende võilillede vahel olid maasikaõied. palju maasikaõisi. Kohe väga palju. Ma korraldan selle asja nüüd nii, et saadan mehe maasikamaale "tapatalguid" korraldama. Midagi ei aita, seal tuleb julmalt tegutseda ja ära hoidmaks õitsevate maasikate haletsemist lasen mehel need peenravahed lahti lõigata.
Ise alustasin kasvuhoone taga hostade rea "tsiviliseerimisega". Eelmisel suvel (Tule taevas appi, mis selle eelmise suvega õieti lahti oli?) ei ole ma vist üldse seda peenraserva korrastanud. Muru (õigupoolest muru aseaine - igasugune roheline rohkem või vähem kõrreline) oli juba hostapõõsaste vahele laiutama läinud. Aga jagu sain!
Poisid jäid sõbrapoiste poole filme vaatama. Uusi filme pidi jätkuma hommikuni.
Meie tegime vahelduseks väikese jalgrattaringi. No ikka selleks, et vaadata, mis küla peal tehakse ja kaugel looduse areng jõudnud on.
Puud nüüd juba lehte läinud ja Aivari maja ei paista enam üldse tee peale ära. Ainult tara ja talusilt viitavad maja olemasolule metsa sees.
Nõmme teeristis on mingi kole lageraie lank. Kuuldavasti pidavat keegi sinna maja ehitama hakkama. Keset metsa? Kenast metsatukast on nagu orkaan üle käinud.
Pilte sai ka üksjagu tehtud. Kuna tegemist kevadiste õitsejatega, siis panin need üles looduse ajaveebi.Ma ei ole eriti rahul meie kolme küla kodulehega. Miskipärast on minu mees see ainus, kes sinna kirjutab. Nüüd jalgrattamatkast juba kaks nädalat möödas, Arne võttis kätte ja kirjutas jälle ise sellest matkast kokkuvõtte. Millal see kodulehele jõuab ja millise rubriigi alla see võiks kuuluda, seda ei tea, sellise asja teeb ära kodulehe administraator.
Loen iga päev Monika poolt kirjutatavat külade kroonikat kolme küla ajaveebist. Hästi asjalik lugemismaterjal! Üldse on Kõue vallas külaelu väga edulisesti tööle läinud. Külade ja külaseltside kroonikaid-ajaveebe tekib juurde lausa päevadega. Väga lahe minu meelest! Maaelu ei ole välja surnud, vaid elab vägagi vahvat ja tegusat elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar