Vägisi kipub pähe mõte, et tuleb hakata poisil Säreveres järel käima. Seni on ta kasutanud koolivenna küüti, kuid iga kord tema autost meie autosse ümber istudes on poiss ohanud, et küll on hea rahuliku juhi kõrval istuda.
See noor liiklushuligaan tavatses talvisel kiilasjääl sõita 130-nega (kui juba 60 km/h oli väikestel kõrvalteedel liig mis liig). Täna tuli poiss ja teatas, et sai püstitatud uus rekord - 170 km/h!!! Poiss ütles, et hoidis kümne küünega kinni igast võimalikust kohast, kust aga autos kinni hoida oli. Vaatas puid ja mõtles, kuidas oleks võimalik ellu jääda selle või selle puu otsa kihutades, kui kiirus selline pöörane.....
Lugesin talle siis sõnad peale, mida ta ise saab enda kaitsmiseks ära teha: turvavöö peab jooksma õigelt kõrguselt ja olema pingutatud. Kindlasti peab olema kuklatugi kõrgeks tõstetud. Ütlesin ka, et võid ju paluda peatuda ja öelda, et sa tõenäolise enesetapjaga mängu kaasa teha ei taha.
Vägisi kipub pähe mõte, et annaks patrullile väikese soovituse teatud kellaajal teatud teel kiirust mõõta. Tõepoolest, mul on hirm!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar