laupäev, 11. oktoober 2008

Meie Timmu

Nüüd on vist asjalood nii kaugel, et meie Timmu hakkab meid maha jätma. Meie hallipäine lemmik sai juunis juba 16-aastaseks. Inimese elueaga võrreldes on ta ikka väga vana. Aga kuni sügiseni oli ta ikka väga krapsakas.

Viimased päevad on aga sellised, et midagi head enam loota vist pole. Algas sellega, et üle-eelmisel ööl kukkus ta trepist alla. Eile ta minuga üldse ei rääkinud, ainult magas. Täna öösel tahtis õue ja sinna ta ka lasksin. Lõunaks polnud ma teda veel näinud. Otsisin kogu meie talu territooriumi läbi, lõpuks leidsin ta kasvuhoonest. Hõikain teda, ta ei kuulnud mind. Viisin süles tuppa. Timmu ei söönud suutäitki. Siis magas tuulekojas. Pealelõunal küsis jälle välja. Õues hakkab juba pimedaks minema. Käisin teda jälle otsimas, aga ei leidnud.

Väga kurb,kui ma teda enam elusana ei näe. Me ei saanudki teda tänada selle eest, et ta aitas üles kasvatada meie pojad, oli parim turvalukk meie majale ja autole.

Kes siis nüüd hakkab istuma sissesõidutee ääres vahtra all ja "oma karja"koju ootab? Koerad tunnevad väga hästi kella. Alati, kui töölt tulekuga hilja peale jäime, vaatas ta meid sellise näoga, nagu tahaks küsida, et kus te siis hulgute ja koju ei märka tulla.

Timmu pidas veel veidi vastu... Suri öösel, kuupäev oli siis juba 15. oktoober.
Aitäh sulle, Timmu, olemast nii ütlemata truu loomake meie perele! Jääme sind taga igatsema! Puhka rahus, meie tragi, toimekas ja väsimatu koerake!

Kommentaare ei ole: