teisipäev, 29. juuli 2008

Töövestlus

Oh sa poiss! No seda ma poleks osanud kartagi, mis mind seal töövestlusel ees ootas (ja jumal tänatud, et ei teadnud,sest ma oleks ennast segaseks närveerinud, nüüd aga läksin nagu mingi süüdimatu napakas sinna).

No see selleks. Ma kujutasin ette, et vestelda tuleb valla personalispetsialistiga ja ongi kogu lugu. Aga asi oli sootuks hullem... Mind oli kutsutud kella kaheks. Tegin koridoris aega parajaks ja jälgisin, kuidas inimesed ringi sebisid ja saali kogunesid ( mõtlesin, et no ju seal mingi tähtis valla koosolek tuleb). Järsku kuulen selja taga, kui küsitakse: "Kas teie olete Mare?" No ja kutsutigi mind sinna saali, kus istus seitse inimest, igaühel paberipatakas ees. Üks naine istus pika koosolekulaua otsas ja kutsus mind enda kõrvale istuma, no et siis mul nagu julgem või nii. Küsisin siis, kas ma olen ikka õiges kohas.Arvati, et ju olen ikka küll. SEE OLIGI TOO TÖÖVESTLUSE KOMISJON!!!!

Peast käis läbi mõte, et mul oleks nüüd küll advokaati vaja.... Komisjonis oli kaks asevallavanemat, kaks lasteaia juhatajat, personalispetsialist, siis see, kes minu kõrval istus ja kelle ametikohast ma sotti ei saanudki ja siis istus härra vallavanem veel eraldi nurgas. No aga tema ei öelnud ühtegi sõna, muudkui kirjutas ( või joonistas) midagi...
Uuriti tähtsate nägudega minu CV-d ja igaüks esitas kordamööda mulle oma küsimused. Nii kolm ringi. Lõpuks anti mulle ka võimalus küsida, aga ma loobusin sellest võimalusest.

Selgus, et kokku oli 6 kandidaati, kellest kaks kohe välja praagiti ja täna kutsuti kohale neli nendest. Kui ma majast välja astusin, tuli mulle vastu üks naine, käes patakas koolitustunnistusi - nii kangesti tuttavad paberid olid. Ju tema oli siis järgmine komisjoni ohver.

Minu emotsioonid? Naerma ajas... Miks? No kõigepealt see ehmatus 1:7, siis need tobedad küsimused - jäi mulje, et soovitavalt peaks inimlaps siia ilma sündima juba juhtimiskogemusega. No igal juhul SEE kogemus on mul nüüd olemas ja ega nii väga hullusti ei läinudki. Igatahes vastust ma neile võlgu ei jäänud. Pigem avastasin end taaskord Harmi kooli kiitmas.

Kommentaare ei ole: