Kuvatud on postitused sildiga kevad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kevad. Kuva kõik postitused

pühapäev, 15. mai 2011

Unise hommiku pildid

Vot siis - nii ta läheb, kui karu nahka jagatakse siis, kui karu alles metsas. SellistEurovisiooni- eufooriat ja isegi koha ennustamist pole justkui varem kuulnudki. Ega sel meie eurolaulul ju miskit viga polnudki - selline tempokas, rõõmsameelne ja meeldejääva meloodiaga, aga.... .
Mäletan toda "Everybody"-Eurovisiooni. Kui kuulutati välja Eesti esinemine, oli kole tunne - oo õudust, nüüd see tingel-tangel tulebki.... Tuli ja võitis! Ettearvamatud ja käänulised on need teed, mille järgi tulemus formeerub. Noh, läks nii, siis läks. See pole ju maailmalõpp, aga noorukesest lauljatarist on küll kahju. Enadelgi uskumatu, et see Eurovisioon üldse niigi palju korda läheb. Aga ju siis natuke ikka läheb, kui pidevalt kuulda ja lugeda selle kohta. Uuel aastal uutmoodi.... või siis hoopis kõrval kiibitsejana (Itaalia oli ju aastaid võistlusest eemal).

Ilm on endiselt pilves ja jahe (ainult mingi niru 9 kraadi).
Tegin mõned pildid ka.
Toomingas õitseb - kartulipaneku aeg on käes!Varsakabi õitseb - särg koeb :)Nurmenukk õitseb - aeg korjata teematerjali!
Istutusala rajamisel tekkis mõte täita kasutuna seisev truubitoru mätastega. Silmini täis truubitorus on need mättad nüüdseks kenasti lagunenud ja nivoo on kõvasti langenud. Nüüd tuleb head-paremat peale kanda ja kõrvitsataimed kasvama panna. Vot selline eksperiment plaanis!

Tädi Evi taimekesed mullu rajatud (tegelikult alles alustatud) istutusalal. Märgistasin nad väikeste kivikestega, et oleks teada, kus keegi on (nood laugud peidavad end varsti mulla sisse) juhuks, kui tuleb tahtmine mõni neist uuele (alles ideetasandil) alale istutada.Mulle väga meeldib sinilatvade peenrake terrassi servas - ilusad lopsakad puhmakesed!

laupäev, 14. mai 2011

14. mai - esimene kevadvihm

Esimene jah, kuna eelmised kõneväärt sademed tulid lume näol.
Sadama hakkas pärastlõunal 15.40.

Tädi Evi lilled istutasin maha. Hoog oli sees, et teeks veel ja veel, aga oh häda - vihm vetitas jope selja läbimärjaks ja polnud eriti mõnus seal peenras mütata.
Vaatasin, et üks eelmisel suvel meie peenrasse elama kolinud taimeke ei näita elumärki. Uurisin lipikut, sellel kirjas - tundmatu (!) Mõttes tekkis teatav seos .... loodame, et tegemist ei ole "tundmatu sõduriga" - äkki on see taim lihtsalt pika päästikuga.

pühapäev, 6. veebruar 2011

Kevad hinges

Nädalavahetus hakkab varsti lõppema, aga kus on sokid, kus on kindad? Netu! Mida pole, seda pole. Isegi lõngakerade korv kössitab hüljatuna nurgas, nagu viimane patune.
Hing kisub hoopis kasvuhoone poole. Seemnevarude karp sai välja otsitud ja mis selgus - paprikaseemneid veel on. Mida aga pole, see on kasvusubstraat. Vaja poodi minna ja järgi kaeda, kas seda juba müügil on või ei ole.
Kolleeg juba õrritaski, et ta pidavat paprikaid külvama hakkama. Noh, et alati on ta minust samm tagapool olnud... nüüd üritab ennetada. Paprikaga on see lugu küll, et mul kipuvad taimed kasvuhoonesse istutamise hetkel liiga pisikesed olema. Olen kuulnud, et paprikataime jaoks on õige istustusaeg siis, kui esimesed õienupud juba näha on. Oh jah, vaja tegutsema hakata!

Tihased on ka kuidagi väga häälekaks muutunud ja aeg-ajalt kostab väljast koledat krobinat ja sahinat, kui jälle mõni vintskappide vahelt lahti sulanud jääkamakas katuselt alla libiseb.

Tegelikult tuleks üks asjake valmis teha küll, et meie legendaarset eesti keele ja kirjanduse õpetajat kuu keskel saabuva juubeli puhul tervitama minna. Aga, ... teisi olen küll kange sundima ja takka utsitama, aga no vot endast jagu ei saa. Tee, mis tahad!

Temperatuur kesk päeva +1. Aeg-ajalt üritab päike ennast pilvede tagant välja nügida, aga suht ebaõnnestunult siiski. Tuul on nõrk.

Lendvaga oleme ka ühele poole saanud. Nooremal poisil oli ühel päeval palavik "40, peoga peale". Töölt tulles siis selline üllatus ees. Kiirmenetusega saime asja joonde. Keegi teine pole siruli jäänud. Poiss ka homme kooli.

Ja veel!
Küünlakuu 8.päeval peab oma 70.juubelit meie armastatud klassijuhataja TIIU
LEISMANN. Tallinna 10. Keskkooli (praeguse Nõmme Gümnaasiumi) 45. lennu super-klassijuhataja! Palju õnne ja tervist meie õpetajale!

Vaatasin klassipilte ja arvutasin, kui vana õpetaja meie abituuriumiaastal siis oli. Uskumatu! Isegi nüüd, mil ise ju enam 18-aastane ei ole, isegi nüüd paneb imestama, et kas siis nii noor õps meil oligi. Oh seda nõukaaega, mis inimestel vanem välja laskis paista, kui see aastate järgi oli. Ja 55-aastased naised saadeti siis pensionile! Pensionile läheb vana (sorry- vanem) inimene. 55- aastane daam ei ole vana! Vanapagana vanamoor põrgus on vana!

Ja mu isa oleks täna saanud 83-aastaseks...

teisipäev, 25. mai 2010

Mõned pildid uuest pargist

Männid on kasvamisel hea hoo sisse saanud. Mõnel männil on pikad kasvud, mõnel jälle uhked isasõied pilku püüdmas. Oh üllatust - metsmaasikas õitseb! Kui nüüd vaid öökülmasid ei tuleks!
Ojamõõla kellukesed kumisemas kevade lõppemise meloodiat.

pühapäev, 23. mai 2010

Suvistepüha toimetused

Täna on kardetavasti viimane ilus ja soe päev ning mõneks ajaks asendub suvesoojus kevadise jahedusega. Muideks, toomingavilu jäi tänavu sootuks ära!

Päeva alustasin õunaaias puutüvede ümbert kõrge rohu lõikamisega. Ma ei väsi kordamast, et minu meelest on hommikuvalguses aia kõige ilusam paik just see vana õunaaed.
Kolm kevadet tagasi kingiti üks väike õunapuuistik. Juba tol kevadel oli tal kaks õiekest küljes. Möödunud aastal ta puhkas ning tänavu on väike puuhakatis õitesse uppunud.
Keldri juures õitseb punane õunapuu. Õunte maitse on mittemidagiütlev, aga ilusa kompoti ja moosi saab neist õuntest küll.
Keldri kõrval rullivad sõnajalad end lahti.
Jätkub töö Imepeenras.
Valmis on viis sektorit, sealhulgas eelmisel aastal alustatud. Need eelmise aasta istutused on praegu nii ilusad.
Kuidagi iseenesest on kujunenud Imepeenra värvigammaks roosa ja lillakas toon. Noh, kõigepealt see eelmisel aastal istutatud taim, mille nime ma ei tea, siis kaunis kukehari, siis nüüd istutatud tõnnike, floks ning vorstirohi. Üks väike iiris näitas eelmisel aastal ka värvi ja kui ma ei eksi, siis tema mahub ka antud gamma piiridesse. Öeldakse ju, et asjad loksuvad iseenesest oma õigetesse kohtadesse.
Kardetavasti ma sel suvel kõiki Imepeenra sektoreid püsikutega täita ei suuda. Tuleb kasutada ka suvikuid. Panen siis sinna astrid ning Mehhiko päsmaslille. Jälle värvid klapivad! Olen rahul!

Tore oli, aga otsa saab

Kopeersin selle karmi tõde kuulutava artikli siia:

Loodus kinkis tänavu suvisteks (nelipühad 23.-25. mai) meile imelised kesksuve soojaga ilmad. Lepituseks pika talve ja jahedana veninud kevade eest tõid lõunatuuled mai esimeses pooles sooja õhku kuni põhjalaiusteni välja, Läämemeremaad on selle päikeselise õhumassi võimu all juba ligi kaks nädalat.

Pühapäeval ilm jaheneb ja sajab vihma. Looduse areng on hüpanud kiirelt juuni alguse aega, mets lehtis mõne päevaga, toomingad, pihlakad, sirelid õitsevad korraga; lilleõite aeg on nii varastel kui hilistel liikidel.

Taimede kasvukiirus püstitab rekordeid: suviviljaorased tärkasid kohati vähem kui nädalaga.

Talvega säilinud taliraps on ammu õites, heinakasv on hoo sisse saanud, pesitsevate lindude toidulaud putukate poolest rikkalik.

Suviselt soojad ilmad kestavad veel nädalavahetuse, siis on arvata Skandinaavialt jaheda õhumassi laienemist ka üle Läänemeremaade. Päevased õhutemperaturid langevad ligi kümne kraadi võrra varasemast allapoole.

Tähelepanuks aiapidajatele: öösel püsib sooja veel üle pluss viie kraadi, kuid selge taeva korral võib paikkonniti halla (temperatuur null kraadi lähedal) teha või tekitada maapinnale külma udu ja kastet.

Nädala esimeses pooles on äikese ja hoovihma võimalus, hiljem üldise jahenemise järel seisab ilm kuivapoolne, sest tulemas on täiskuuaeg.

Puhkajad, hoiduge külmetamast. Paraku jõuab hammustavate putukate hulk kiusama neidki, kes peavad jutte tänavusest sääskede ja kihulaste rohkusest naljaks. Tõehetk saab olema valus.

Artikkel asub siin.

reede, 21. mai 2010

Tulpidest ja aiast üldse

Korralik fotokas sai kõvasti vett ja vilet ning lõpuks andis otsad. Nüüd tuleb jälle vana digikat pruukida. Sel aga ilmast ilma "Battery low". Ostsin jälle uued Duracellid ja sain lõpuks mõned tulbipildid. Kõige viimane, kollase-punasekirju kinnise õiega tulp on juba ammu pildile püütud - valguski sellel hoopis teine, ülejäänud siis tänased. Kollane topeltõieline tulp on juba õitsenud.














Lapsepõlve koduaiast mäletan hästi palju erinevaid tulbisorte. Tol ajal neid suuri ja punaseid Hollandi tulpe polnudki.
Minu lemmik oli tol ajal nn pardinokk. Aga meil oli ka üks isend mustast tulbist. Ta küll süsimust ei olnud, aga midagi sinnakanti. Tumedaid kroonlehti kaunistasid roosakad träpsud. Ma lugesin palju ja muidugi oli raamatute hulgas palju muinasjuturaamatuid. Nii pidasin seda musta tulpi kurja nõia või võõrasema tulbiks ja isegi natuke kartsin teda :) Igal juhul, kui aitasin memmel peenart rohida, siis selle "kurja" musta tulbi juures ma rohida ei julgenud.
Lugesin ühest aiablogist tõelise aiapidaja "anamneesi". Selle põhjal ma aiapidajate hulka ei kuulu. Ei teagi nüüd, on see siis õnneks või kahjuks. Ma käin aianduskauplustes põhiliset "Window shopinguga" tegelemas ja silma nuumamas, ei enamat. Aga sealjuures olen oma aiaga suht rahul. Meie pooleldi loodusliku ja pooleldi metsaaia juurde ei sobi tõeliste iluaedade ja näituseaedade atribuutika. Meie piirdume roheluse, puidu, mõnede kivide ning neile elustavat aktsenti lisavate värvilaikudega. Meie külalised, olgu siis sugulased või kolleegid, võtavad alati kõigepealt suuna aeda. Võõrad, kes meie aeda on külastanud, on leidnud, et siin on väga rahustav aura, et tundub, kui elaksime vanajumala selja taga. Ja nii ta ongi. Eks sellepärast seda suve ja puhkust nii pikisilmi oodatud saabki.

teisipäev, 18. mai 2010

Tänased toimetused

On jälle hiline õhtutund, mil hämarus lõpuks õuetoimetused katkestas.

Tööpäev lõppes suhteliselt hilja ning koju jõudsin üheaegselt saabuva äikesepilvega. Taas juba traditsiooniline välkude sähvimine, müristamine ning paduvihm. Äike on ilmselt otsustanud sel suvel oma teed ja rajad seada just üle meie kandi.

Maa kaevamine oleks võrdunud mudas mulistamisega. Vihma ajal sai hoopis kasvuhoones rohitud, pärast vihma asusin suvelillede taimi peenrasse istutama. Üks natuke suurem muutus sai ka tehtud - terrassi ees peenras on nüüd hostad.

Mehed olid päeva ajal puid saaginud ning lõhkunud. Tänased halud on kenasti riita seatud.

Küll on mõnus aias toimetada! Iga päevaga läheb kõik aina ilusamaks ja nii kahju on hommikuti autosse istuda ning tööle sõita. Õnneks pole puhkus enam kaugel. Just selle hiliskevadise-varasuvise ilu pärast tahan alati võimalikult varakult puhkusele minna, et meie põhjamaise lühikese suve pikki päevi ning valgeid öid maksimaalselt ära kasutada ning nende ilust iga kild endasse ammutada, et pikka ja vastikut talve üle elada.

esmaspäev, 17. mai 2010

Äikest söögi alla ja söögi peale

Oli alles õite hämar, kui taevas podisema hakkas. Vaatasin kella, see näitas poolt nelja. Podises mis ta podises, aga ega ei seganud küll. Aga mida aeg edasi, seda valjemaks see podin muutus. Kell seitse kärgatas kole kange kõu. Lülitasin kilbis elektri välja, tõmbasin kõik juhtmed pistikupesasdest välja ning hakkasin tööle minekuks sättima. Süda valutas koledal kombel. Õnneks ajas äike ka ühe poisi üles. Nüüd võisin südamerahuga tööle sõita. Veerand kaheksaks oli vihasem äike möödas, see-eest oli sadu väga tugev padukas. Muru lainetas kui järv.

Töölt koju jõudes hakkas sama triangel jälle otsast peale. Kell neli oli äike täiesti pea kohal. Välgusähvatuse järel ei olnud enam müristamine, vaid terav plaks, mis tekitas täiesti tuntava lööklaine. Päris õudne tunne oli! Isegi Potsu oli hirmu täis ja istus lausa mulle jalgade peale ja vaatas haleda-küsiva näoga, justkui tahtnuks küsida, et no mis kole asi see nüüd siis on.
Ei mäleta varasematest suvedest, et ühe päeva jookusul kaks-kolm äikesepilve ühe koha pealt üle lähevad.

Muidugi mõista oli mu tore plaan aiamaal kaevamisega jätkata määratud maha kriipsutamisele. Vesi lainetas aiamaalgi. Õnneks oli meespere usinasti puid lõhkunud ja mul oli jälle võimalus puuriitasid mööda turnida.
Natuke sai kasvuhoones rohitud ja üllatusega avastatud, et tomatid õitsevad.

Tigusid on sel kevadel meeletult palju ja nüüd nad õnnetud ronivad lausa mööda majaseina üles. Ju nad kardavad selles liigvees uppumise ohtu. Valge majaseina pealt on neid elukaid hea noppida.

Oi, kuidas tahaks aias toimetada! Kõik on juba nii ilus! Oleme sellised metsaaia tüüpi aiapidajad - selline roheline ja rahulik stiil sobib meie kiire elurütmi ja loodusläheduse taotlusega hästi kokku. Kui vaid selle kartuli ka ükskord maha saaks!

pühapäev, 16. mai 2010

Pühapäevastest tegemistest

Eile õhtul enne südaööd koera õue lastes oli üllatus suur : sajab! Ja kohe suure pladinaga sajab!
Ega`s midagi, kui sajab, siis tulebki parem uni ja meie savikänkrast maa, mis kuivades muutub betoonilaadseks olluseks, vajabki aeg-ajalt niisutamist, et sellest iga sentimeeter sõrmede vahel läbi pudistada.

Varahommik oli meeldivalt soe, aga hullult niiske. Kui oleks baromeeter, küllap see näitaks õhuniiskuseks tervelt 100 %!

Kaevamine on täna tänu öisele sajule tõesti palju edukam! Aga küll on vaev selles niiskes õhus rassida! Ühel hetkel siputas üks õhuke pilvehakatis paar piiska vihma ka alla. Piisad kukkusid seljale ja tegid enam-vähem sama häält, nagu kerisele vett visates kuulda võib :)

Õhk on täis linnulaulu, mesilaste suminat, vahtraõite ja kaskede lõhna.
Kummaline on see kevad oma tulemistega. Ühel ja samal ajal õitsevad nurmenukud, varsakabjad, võililled, kullerkupud, vahtrad ja toomingad.

Äikesefront liikus idast kagusse, sealt lõunasse ning siis meie kohale. Vot see oli äike! Välgusähvatuse järel raksatas kõu pea koheselt. Kui piksepilv enam otse meie kohal polnud ning pilvesaba meile vaid tugevat vihma jagas, paotasin ust - oi, kui jahedaks oli läinud. Aga poole tunni jooksul tuli leitsak tagasi ning hullemana kui enne. Ning taas on ida pool podinat kuulda. Ju millalgi õhtul jõuab meie kohale teinegi äikesepilv.

Aiamaal on seis vesine - peenravahedes läigib vesi, muld on pigem muda kui muld. Pidi see vihm siis nii keset päeva tulema!

Kollaseid võilillevälju vaadates tahaks kangesti veidike võilillemett keeta, aga ajanappus seab omad piirid.

VÕILILLEMESI:
250-300 võililleõit
3/4 l vett
1 kg suhkrut
0,5 tl sidrunhapet
Õied koos roheliste tupsudega pane keedupotti, vala vesi peale ning keeda 20 minutit.
Seejärel kurna vedelik läbi tiheda sõela, lisa suhkur ja sidrunhape.
Keeda hästi tasasel tulel. NB! Kaaneta nõus!
Sega hästi sageli, et mitte öelda "pidevalt".
Keetmise aeg: 1 h

laupäev, 15. mai 2010

Aiatöine laupäev

Alles see oli, kui meite kandi toomingad polnud seda nägugi, et kavatseks õitsema hakata. Viimased kuumad päevad on aga toomingad valgetesse õitesse looritanud!
Mis siis tehtud sai?
  • veidi puid saetud
  • poistel puud lõhutud
  • mul need puud laotud
  • maad kaevatud ja kaevatud ja kaevatud.... aga .... nojah, tippsibul on nüüd tõesti maha tipitud. Üks peenar! Aga kui seda peenart mõõta, siis on see ikka veidi pikavõitu küll.
  • mõned suvikud peenrasse kükitatud

Ja ei midagi enamat! Ahjaa! Ikka muud ka - meie Potsu saab homme aastaseks. Tegin sel puhul ühe küpsisetordi. Põhjus tordi söömiseks ju seegi :)

reede, 14. mai 2010

Nädalavahetuse algus ööbikulaulu ja kaskede lõhnaga

On aasta ilusaim aeg. Päevad on pikad ja päikeselised, isegi veidi liiga kuumad. Kõik kasvab ja puhkeb kuuldava mühinaga. Vahtrad sumisevad, liblikad lendavad. Ööbik ei pea hoo ega hoobi vahet - aina laksutab. Huvitav oleks teada, mida ööbikud üksteisele räägivad. Mõnikord vastatakse liigikaaslasele samade "sõnadega", mõnikord sootuks teistmoodi. Üks ööbik tuli lausa meie õue peale laulma!

Järjekordne ülikiirelt möödunud töönädal on saamas nädalavahetuseks. Vaagisin küll ühtpidi, küll teistpidi, aga lõpuks ikkagi käisin ära Krõõtade taimeüritusel. Kahju, et ma pole saanud töö kõrvalt mahti aeda korda teha - nii ei söandanudki rohevahetusel omale midagi hankida.
Ürituselt sain koju üheksaks. Poole üheteistkümneni toimetasin lillepeenras, edasiseks tegutsemiseks oli juba liiga hämar.
Aga terrassil on üliväga mõnus istuda ning kevadehääli kuulata.

Suviselt soe

Oi, kus nüüd on palavus!
Sellist öösooja pole igal suvelgi mitte! Öö läbi kõik aknad lahti ja ikka palav mis hirmus! Ja ööbikud (kui ma eristamisega ei eksinud, siis kolm isendit) laksutasid juba öösel kell kolm.

Ja kõik on nii värske ning heleroheline! Imeilus!

teisipäev, 11. mai 2010

Ilm on ilus

Tänavu kevadel kipub olema niimoodi, et hommikul aknast päikese nägemist tuleb lugeda erakordseks sündmuseks. Tänane hommik jälle selline erakordne. Ehk tuleb ka normaalsel hulgal soojakraade.

Eile Kolu poe vastas aiamaal värskeid kartulivagusid nähes tekkis natuke nagu lootusetuse tunne, et meie ei jõua kohe kuidagi. Eks muidugi on asi ju ka selles, et seekord on kaevamine palju laiemalt ette võetud, aga..... maasikamaa kaevamisega tuleb ju samuti kiirustada, sest kui taimed õitsema hakkavad, siis.... ega ei raatsi ju neid siis enam välja kaksata... Nokk kinni, saba lahti... Aga poisse ei või kaevama lasta - umbrohujuurikad peavad selle peale vaid peenikest naeru ja kasvavad mühinal edasi.

Kole on vaadata poolde masti tõmmatud riigilippu... Elu on karm... Kaastunne lähedastele, kaastunne kolleegidele!
Väikesel aiamaal on kõik külvid tehtud. Vabad on veel kaks peenart avamaakurkide tarvis. Eile tegin osades kurgipottides korduskülvi. Ega ikka alati mullune seeme idane, tarvis uut ja värsket seemet kasutada.
Õue peal jalutades jäi teele ette nurmenukupuhmas, mis end meie nn muru sees õite mugavasti tunneb.
Aga tegelikult läksin hoopiski varsakapjade elu-olu vaatama. Mõnulevad teised kenasti jõe kaldaveeru mudas ja sätivad end juba õitselegi.

laupäev, 8. mai 2010

Soojaks läks!

Täna keskpäeva paiku hakkas taevas seda suunda pöörama, et andis väikest lootust ka päikest näha. Ja nii ta läkski! Kell üks päeval päike särab (kuigi läbi kerge pilvehaga), õhusooja on lausa uskumatu, aga tõsi - tervelt 16 kraadi!!!

Meie kohaliku tähtsusega Põhjanabalgi on esimesed kevadlilled õitsema hakanud.

Üks tulbisort, mis kunagi kingitud sortidest on talved üle elanud.
Esimene üksiküritaja nartsisside seast.
Ja paar nädalat tagasi teise kohta istutatud hüatsindid.
Õhk on väga niiske ja lämbe. Pole võimatu, et lõpuks võime saada ka ühe sahmaka pauguga vihma.
Kell pool viis kärgatas äike. Pilv jäi meist lõunasse, vaid üks pilveharu raksatas peaaegu pea kohal. Kõmina ja välgusähvatustega kaasnev vihm oli väga tagasihoidlik.

Kevad ei taha edeneda

Täna siis sai selgeks, mis on see, mis häirib ja on valesti. Vaher ei õitse veel! Alati on ta seda meite kandis teinud 1.-4. mai vahel. Praegu aga on mesilased nälgas - remmelgas on ära õitsenud, paiseleht lõpetamas - polegi mõet korjel käia. Mis siis muud - tuleb mummidele suhkrulahust sööta.

Praegu, hommikul on kõigest 4 kraadi sooja, pilves. Õnneks vähemasti ei saja.

Päevaplaan näeb ette puude saagimise ja maa kaevamise. Kui palju see õnnestub, seda näitab aeg.

Lugedes päevaraamatuid, on tekkinud väike üldistus: tänavu on üle Eestimaa ühtemoodi, ööbik, see öösooja tooja on saabunud varem kui pääsuke, päevasooja tooja. Ka meil jõekaldas oli olnud juba ööbiku laksutamist kuulda. Endal pole tänavu veel olnud õnne selle linnu laulu kuulda. Aga ehk sel nädalavahetusel kuulen!

pühapäev, 25. aprill 2010

Päikeseline pühapäev

Tundub, et täna tuleb üks ütlemata ilus kevadpäev - päike paistab ja on päris tuuletu. Sihtisin tükk aega metsa kõrgemaid kuuselatvu, aga need püsivad paigal.

Täna oli metsaveo talgupäev. Metsas puude peale - ja kodus mahalaadimine kestis 9.15 - 14.15. Selle tööga nüüd ka ühele poole saadud! Meeskonnatöö sujus kenasti: kaks meest tõstsid puud peale, kaks meest tõstsid kodus puud maha. Minu ülesanne oli nuputada, millal meestel töö võiks valmis saada, et siis õigeks ajaks lõunasöök valmis teha. Suuremalt jaolt on ilusad lepad. Tahaks juba saagimisega peale hakata, aga poisid sel nädalal mõlemad koolis. Minul jube tihe töögraafik. Üks mees aga puid ei sae. Jääme soodsamaid aegu ootama! Pilt eileõhtusest "töövõidust" varahommikuses valguses. Mõnikord loen, mida kõike aiapidajad ühe päeva jooksul ära jõuavad teha ja masendus tuleb peale, et miks küll meie ei jõua ei puist, ei maist... Siis aga, vaadates lisatud pilte, selgub, et neil inimestel on normaalne aed - piiritletud taraga ning naabritega. Ju siis see territoorium ei olegi nii üüratult suur ja inimene jõuab päeva jooksul tõesti midagi märkimisväärset ära ka teha. Vahel, kui oma jõuetusest süda koledasti täis saab, siis tahaks, et oleks ka selline normaalne aed - 1000 ruutu või miskit sinnakanti. Samas, kuna meil naabreid silmaga nähtavas kauguses pole, siis hakkaksime nii või teisiti ka selle tara taga toimetama... Võta siis kinni, mis hea, mis halb!

Igal juhul puuhobune üritab ka täna midagi korda saata. See, mida ja mis ulatuses sõltub muidugi teatavatest asjaoludest, nimelt sellest, kui "puitunud" ja kui suures ulatuses "puitunud" see puuhobune juhtub olema.

  • Leht - ja juurselleri taimekesed kasvuhoonesse pikeeritud.
  • Porgandiseeme külvatud. (Väike aiamaa, kompostist lugedes 4. ja 5. peenar). Külvasin hästi hõredalt, et laisa aiapidajana pääseks harvendamisest.
  • Lillepeenar terrassi ees kaetud kompostmullaga.
  • Krookused naadipeenrast :( välja kaevatud. Istutasin need aedhortensiate ette. Millal naaipeenraga jätkata saan, seda mitte ei tea.

Päeva keskel oli tuul nii tugev, et ajas või sea püsti. Nüüd, õhtupoole on ta jälle veidi taltunud.

kolmapäev, 14. aprill 2010

Päikeseline hommik

"Kuldne ketas metsa takka tõuseb parajaste..." Tänane päev algas suure oranžika päikesekettaga.
Täna käisime Kuimetsa rahvamajas Ukraina tsirkusetrupi etendust vaatamas. Tabasime kaks kärbest ühe hoobiga - lisaks etenduse vaatamisele saime ka jalgrattamatka tehtud. Oi, kui raske on 1. klassil sõita koos suurte neljandikega! Aga hakkama me saime!
Kuimetsa rahvamajja sattusin esmakordselt. Habaja rahva seas on see maja ülimalt populaarne. Osaletakse erinevates ringides, käiakse teatrietendusi vaatamas.
Rahvamaja tegutseb vanas mõisaaegses majas. Ja oi, küll lisab ühele majale palju juurde tema tore perenaine!
Pildil on Kuimetsa rahvamaja

Üle tee asub aga Kuimetsa Algkool. Käisime ka nendel külas. Koolis on 21 õpilast. Kolm õpetajat. Ei saanudki nüüd aru, kas juhataja pluss kolm õpetajat või on juhataja nende kolme seas.

Tunnid olid koolis juba lõppenud (imelik küll, aga olid). Võimlas käis treeningtund. Pidasime maha ühe ekspromt rahvastepallilahingu. Ajasime juttu kehalise kasvatuse õpetajaga. Vaatasime klasse.

Koju sõitma asudes tahtsime minna ka Kuimetsa karstialale Iida urkeid vaatama, aga kõik oli vee all. See ettevõtmine lükkus edaspidiseks.

Oi, ma tahaks nüüd jalad seinale viasta ja mitte millegi tegemisega tegeleda, aga kus sa saad...

teisipäev, 13. aprill 2010

Jahedavõitu aprillipäev

Tänane päev ei ole enam eilse koopia - on jahe ning mingit tahtmist pole pärast tööpäeva veel õue minna. Kuigi oleks tahtnud minna, kadus ju kogu eilne õhtu arvutis tööd tehes.
Võtsin ette vaid ühe väikese tiiru.
Sinililled on end usinasti õitsele sättinud.
Jões hakkab veetase tasapisi langema. Aga tõesti ainult õige tasapisi...
Mäslev vesi meie jõel. Vesi on juba tumepruun - rabad sulavad.
Aga piirikraav meie ja Heinassoo vahel on triiki vett täis! Konnad volksavad hüpata küll rohu sees, küll tee peal, jõe kaldaäärne vesi kihab neist samuti.
Ja Rootsi Tee ääres ei ole enam mitte ühtegi näsiniine põõsast! Kuhu need küll saanud on?
Maa on ka pargis veidi tahenenud ja nii pääsesin metsahakatust vaatama. Mänd on ikka üks tänuväärne puu - tema eelmise aasta ladvakasv on nii-nii pikk! Kuusk on selles osas ikka märksa tagasihoidlikum.
Tore, kui aed (või kuidas seda maa-ala kõige õigem nimetada oleks) on suur! Samas on selle suure territooriumi hooldamine üsna töömahukas ja aeganõudev.
Oli ju eelmine nädalavahetus selle töömahukuse tõestuseks - rassi kaks päeva, nii et tuli hänna all, aga oleks siis midagi suurt ja epohhiloovat valmis saanud, kus sellega. Vot siis vahel tuleb selline ketserlik mõte, et mis oleks elul viga, kui hooldada oleks nii umbes 1000 ruutu koduaeda... Praegu aga .... maa-ala suurus on mõõdetav ikka märksa suuremate arvudega...
Annaks ilm ka järgmisel nädalavahetusel mahti õues toimetada!

pühapäev, 11. aprill 2010

Päikeseline pühapäev

Hommikul 6.30 oli -4 kraadi. Maa kahutanud. Õhus paks udu. Lasa nii paks, et ulatus õue peale, isegi välistrepi ette!
Aga linnud teadsid juba selles karges ja uduses hommikus, et tuleb üks ütlemata ilus ilm - linnud laulsid, kriiskasid, kiljusid metsas ja põllul lausa ennastunustavalt!

Postimehe artiklit lugedes jäin hätta.... kus?, mis?
Kuhu ulatub Oru küla? Minu jaoks on Oru: vana koolimaja, uus koolimaja, lasteaed, kauplus, töökoda, autoremonditöökoda, Kelmiküla. Sotsika juures on bussipeatus Kata. Ei saa mina aru, kuhu külasse see magala siis õieti kuulub. Ja kus on see üleujutatud tee ja kus on see eratee? Ja eraõhk? Ja eravesi?

Kivikõrbe lõkkease tühjaks veetud (6 kärutäit tuhka).
Leidsin enda korjatud tageetese seemneid. Külvasin neid kasvuhoonesse.
Kasvuhoone külvid kastetud. Pump on jões, järelikult on suvine aeg alanud.
Tometitaimed väetiselahusega kastetud.
Poisid vedasid minema kruusahunniku, mis oli tekkinud, kui elektrimehed meile uue elektriposti paigaldasid.
Majaesine ei ole enam niiii puhas, nagu ta eile oli. Va tuul sasib ikka veel lehti ja pillutab neid omatahtsi laiali. Seetõttu algas uus ebavõrdne võitlus vahtralehtedega! Sügisel ma siia ei jõudnudki ja nüüd on siin kogu see lehekiht, mis puude otsast alla sadas.

Kell on pool viis. Lehed on riisutud joonel maja - ploomihekk. Õunaaeda ma vist ei jõua. Seal saavad lehed purustatud koos esimese muruniitmisega. Nagu see alati toiminud on.

Mustsõstrapõõsad on üle vaadatud ning lõigatud. Lõke põles ja kohe sai ka kõik sodi ära põletatud. Mina poleks küll osanud valida, mis oks alles jätta, mis ära lõigata. Aga nüüd on põõsaid kohe kena vaadata.

Tänase tööpäeva järel on kõik kohad kanged ja tuld täis. Pärast väikest pausi uuesti rehavart kätte võttes oleks tahtnud ulguda - nii valus oli!

Vaatamata kangetele kontidele ja valutavatele lihastele oli väga-väga-väga kasulik nädalavahetus!

Ahjaa! Lõpuks sai ka 15 piprataime (mitte paprika) pottidesse pikeeritud.