Sallkrae-kaeluse kudumine

Tädi Hilja (s 1923.a) kirjutas mulle kunagi selle kaelussalli mustri. Paber hakkab juba koltuma ning rohkest kasutamisest on murdekohad kulunud. panen kudumisõpetuse siia kirja.

Luua üles 56 silma või kõrgema kaelaosa soovil 66 silma.

1. (30 (40) silma parempidi, 16 silma pahempidi, 1 silm parempidi, õhksilm, 2 silma kokku (4x), 1 õhksilm, 1 parempidi.

2. 27 silma parempidi, keerata tagasi

3. 1 kudumata, 15 s pahempidi, 2 s parempidi, 1 õhks. 2 s kokku (4x), 1 õhks, 1 parempidisilm

4. 8 silma pahempidi, 3 s parempid, 1 õhk, 2 silma kokku (8x), 1 õhks, 1 parempidi, keerata tagasi.

5. parempidi ääreni (28 s)

6. kududa terve rida parempidi.

7. 33 (43) silma parempidi, 16 s pahempidi, 1 s parempidi, 1 õhk, 2 s kokku (4x), 1 õhksilm, 1 s parempidi.

8. 12 s parempidi, 1 õhk, 18 s pahempidi, keerata tagasi.

9. 1 kudumata, rea lõpuni parempidi (30s)

10. 5 silma järjest maha kududa, 9 s parempidi, 16 s pahempidi, rea lõpuni parempidi.

Kümme rida annab ühe saki, täiskasvanule kududa 35 sakki.

4x ja 8x tähendab, et sama kudumisskeemi tuleb korrata vastavalt 4 või 8 korda
Rea algul nagu ikka üks silm kudumata.

Paar dekoratsiooni välisseintele ja aeda

Hing ihkab juba mõnda aega aiakujundusse sobivate dekoratsioonide järele. Piltidel olen näinud asju, mis meelepärased oleks, aga osta pole kuskilt. Viimati vaatasin Bauhofi aiaosakonnas ringi. No ei sobi mu aeda need Venused, Buddad ja Neitsi Maarjad. No ei sobi. Midagi lihtsat ja maalähedast oleks vaja.

Seni, kuni võimalus ei avane, tuleb midagi ise välja aretada. Kuna ma ruumilisi kujusid teha ei mõista, tuleb teha seda, mida oskan.'
'Nii tulidki töökoja  ja maja seinale sellised vidinad.

Kuna oleme kaasaga rohkem sellised maausku inimesed, kes loovad oma aeda käsikäes loodusega ning hoiduvad kuulsatest ning kummalistest eksootidest, siis tuli meie aeda ka Maaema tütreke. Ühte olen aias juba näinud. Mine tea, äkki on neid kuskil veel peidus.

Mõnele taimele on hädapärast ka istutuspotti tarvis. Need on samuti enda tehtud. Lihtsakoelised ja tagasihoidlikud.

Tsemendipotid lilleaeda

Juba eelmise aasta puhkuse eel oli mu kindel plaan aeda tsemendipotte valmistada. Plaanidel on aga kombeks plaaniks jäädagi. Sel suvel võtsin lõpuks kätte ja tegin proovi ära. 

Mul oli nagu meeles, et kuskil on nendest pottidest juttu, aga kus, no võta sa kinni! Lõpuks sai interneti sügavustest vastav link välja kaevatud. http://vrutmilife.com/?p=4221

Minu plaan oli esialgu valmistada normaalse kõrgusega potte, kõrged dekoratiivpotid võtan plaani ehk kunagi hiljem.

Tsemendisegi tegin paksu hapukoore sarnase. Liiva sisse ei lisanud. Esimeses proovipartiis kasutasin vana saunalina, kartulikoti kangast ning mingit imelikku ühelt poolt veidi libedat kangast.

Tulemus: Tip-top potid tulid froteekangaga. Kartulikoti kangas ei kõlvanud kuskile ja see libe kangas oli rohkem kui jama.

Enne vormile asetamist väänasin liigse vedeliku välja. Kuid mitte liiga palju.Pildilt on näha kangast nirisenud tsemendivee jooned mustadel püttidel. Poti põhja silusin käega ilusaks siledaks. Volte oleks hea vormile asetamise järel meelepäraseks sättida.

NB! Kangast ei maksa külgedel liialt vastu potti vajutada - hiljem vormi pealt maha sikutamine saab raske olema.

Potid võtan vormi pealt maha teisel päeval pärast valmistamist. Muidugi oleneb see ilmast ja õhuniiskusest. Et potti vormi pealt kätte saada, kangutasin ringiratast poti servi veidi vormist eemale. Ainult millimeetrike, mitte rohkem!

See väike pott on nüüd see õhukese kangaga tehtu. Seisab koos, aga hea tahtmise korral oleks võimalik kogu see kupatus kokku kägardada. Teised õhukese kanga potid ilmselt ebaõnnestusid ka seetõttu, et lisasin lõpus natuke vett - küllap muutus segu liiga "lahjaks".

Teine partii sai tehtud ainult froteerätikutest. Kulus kaks vana saunalina. Kõige parempoolne on veidi neljakandilisema kujuga, kuna ümmargusi musti pütte on meil ainult kolm. Arvan, et rohkem ma seda kandilisemat vormi ei kasuta.

Mõtlen, et edaspidi katsetan, kuidas oleks märjale tsemendikangale liiva puistamine. Usun, et tulemus võiks olla päris huvitav.

Kui Interneti materjali pilte uurida, siis tundub, et segusse on ka jämedat liiva lisatud (poti põhjal paistavad tillukesed kivikesed). Võib-olla oleks hea mõned potid ka klassikalise seguga teha.

Igal juhul on potid praeguseks hetkeks mitu-mitu paduvihma üle elanud ja nendega on kõik korras. Kui nüüd kaasal millalgi vaba moment juhtub olema, palun tal tsemendipuuriga pottide põhjadesse augud puurida ning seejärel võib taimed sisse istutada. Sügiseks näiteks eerikad.

Viimased sõrmikud aastal 2013 (vist)

Päkapikud! Kodukootud kindad kuuluvad ka kaasaegse inimese garderoobi!

Naturaalvalged sõrmikud säravroosa ja porihalli mustriga. (Pikemate sõrmedega).

                  Mustad kindad säravroosa, valge ja vähese porihalli tooniga. Käes väga efektsed! (Sõrmed vähe lühemad).

                   Labakindad tumesinise, helesinise, punase ja valgega.

Hallid labakud

Algas koolivaheaeg ja päevapealt sai otsa kuldne sügis ning asemele tuli tõeline hilissügis. Kuskil olevat reedel ka miski tormi moodi tuult olnud, aga meie ei tea sellest midagi. Vihma sadas terve reedese päeva.
Vihma, mida vihmaks võib pidada sadas sel suvel-sügisel siis 1. juulil, 2. septembril ja 18. oktoobril. Kogu lugu. Jõgi on veest peaaegu tähi, isegi Pirita jõgi näeb kole välja.

Täna hommikul poole kuue ajal säras taevas täiskuu. Tunni aja pärast kõmises kõu ja sähvisid välgud ning akna taga sadas miskit kahtlaselt krõbisevat ollust. Kui valgemaks läks, selgus, et maa on valge!

Kinnastest.
Sain nüüd valmis selle probleemse kindapaari, mis kohe kuidagi ei tahtnud sõrmikuteks formeeruda, vaid otsustas isepäiselt, et vot nendest saavad labakud. Algul ei meeldinud, nüüd, kui mõlemad valmis ja viimistletud - täitsa OK  kukkus välja. Ainult see silmatorkav valge mustri osa jäi labakute jaoks veidi madalale, oli teine ju sõrmikute tarvis kootud :)

Sel pildil on näha lumenatuke, mis poole kümneks veel järel oli.

Pastelsed sõrmikud

Nüüd olen siis nii kaugel, et mitu paari kudumistöid on korraga pooleli. Noh, alustasin tumedamate kinnastega, millel ranne minu jaoks jälle uutmoodi. Kudumise käigus aga selgus, et kindad on ikka veidi liiga laiad. Harutasin maha juba kootud sõrme ja nii saigi plaanitud sõrmikust
hoopiski labakinnas. Tundus, et ei ole ikka see, mis vaja. Panin tallele.... Las "laagerdab".
Alustasin uue kindaga. Seekord üritasin kududa tagasihoidlikuma paari. Juba randmeosa on tagasihoidlik.
Muidu koon suht tugevasti (viimase aasta treening), aga sellise mustri puhul, kus lõngajooksud jäävad sellised pikemad ja nad vajavad veel omakorda kinnitamist, tuleb kude lõdvem. Seega ka kinnas ise veidike õhem. Seepärast kudusin sõrmed ühe lõngaga.
Saagiks siis selline kindapaar:

Tumehalli põhitooniga sõrmikud

Oh, küll võtab ikka aega ühe kindapaari kudumine! Kui see oleks mu töö, siis ma ei tea .....
Palgatöö, koduste toimetuste, haige vanaema ja väikese remondi kõrvalt õnnestub ainult õhtuti teleri ees aega näpistada.
Uus kindapaar hakkab ka juba looma. Neil uutel kinnastel tuleb ranne teistmoodi. Päris huvitav jäi. Aga õhtul viskasin juba üle pöidlaaugu kootud kinda nurka - no ei meeldinud. Hommikul päevavalguses vaadates väga halb ehk ei olegi, aga parima variandi saan vist sõrmede üleni kirjamisega (või teen üldse labakud). Vaatab veel!

Uus "saak" on siis selline:

 Ja päikeselaigus ka:

Sinilinnud

Hooaja esimesed kirjatud sõrmikud

Pärast mõne paari väikelaste labakute kudumist istusin lõngakorvide ees nagu kits kahe heinakuhja vahel. No ei ole sobivat suutäit! Ikka ühte tooni on vähe ja teine on liiga jäme ja kolmandas on akrüüli palju. Nokk kinni ja saba lahti. Seadsin siis mingi lõngavaliku ritta, lappasin Helena raamatut, tuhlasin oma kindamustrite kaustas.... Noh, sellised nad siis said. Lõng 100% villane.

Vaade ühtpidi ...

Ja vaade teistpidi. Seltsiks uhkeldamas kõrged kukeharjad.

Ahjaa! Selle kindapaari kudumine oli millegipärast senistest kõige vaevalisem. Nüüd tagantjärgi ei teagi, miks, aga nii lihtsalt oli.
Nüüd lähen järgmisi lõngatokke ritta seadma.:D

Kudumise hooaja algus

Viimane postitus oli 20. augustil, puhkuse viimasel päeval.
Sügis sammub jõudsal sammul ja õhtud on väga varakult pimedad, nii jääb toas lebotamiseks ka rohkem aega. Teleka ees muidu aja surnuks löömisel pole mõtet, seega vardad kätte. Nagu sõbranna ütles: Vardamoor on suveuinakust üles ärganud.

Kuna lõngade värvivalik on hetkel selline, nagu ta just on (ainult tume-tumesinise 100% villase lõngaga olen väga rahul), siis kudumõtted on kuidagi hajevil...
Hakatuseks kudusin pisikestele kätele:

Maxima sibullillede stendilt leidsin uusi sibullilli:

Metsas on ka kolatud. Pohlad on väikesed, kuid soos leidsime koha, kus vaatamata kõrbekuivale suvele on jõhvikad ilusad ja suured. Palumetsast sain ka oma lemmikuid - männiriisikaid.

Nüüd on vaja lõngakerad ritta seada ja natuke mõtiskleda, et mis ja kuidas :)

Ilusat kulllakarvalist sügise algust kõigile häädele sõpradele!

Tuju nullis ja aiatöö ei edene

Pikk puhkus hakkab läbi saama. 21.-sel juba tööle. Taoline tõsiasi on tegutsemislusti täielikult halvanud ja kui veel jahedavõitu ilmad ka juurde lisada, siis ega õue ei kipu küll.
Telekast kergejõustiku MM-i vaadates sai siis veidi kootud.
Sokid on veel ürgvanadest maavillase lõnga varudest. No ei näinud lõngavihte pestes, et need kaks ei olegi täpselt ühesugused lõngad. Kuna koon kahte sokki korraga, siis loomulikult oli vaja võtta üks valge ühest ja teine kera teisest sodist. Väike toonivahe on sees :(
Roosaka mustriga sokke alustades vaatasin selge silmaga ja eredas päevavalguses, et ikka täpselt samad valged kerad kätte satuksid. Läks õnneks!
Roosa mustriga soki tald on 24 cm. Punase-musta mustriga soki tald on 25 cm.

Veel sai kootud megapehmest lõngast laste sokke. Pisemate tald 13 cm, suuremate tald 20 cm.

Üks tuttav pisike preili ei taha kuidagi tudule jääda. Tema emme on lapsega suisa hädas. Rääkisin lapsele muinas-(udujuttu) tudivatest kaisujänestest. Laps oli kohe nõus kaisujänese olemasolu korral tuttu jääma. Eks ma siis õmblesin talle ühe sellise tegelase. (Selline väiksema kaisujänese mõõtu sai). Kui hakkasin nukule nägu pähe tikkima, õpetas laps kõrval: ripsmed peavad pikad olema, sest igal ilusal tüdrukul on pikad ripsmed (Ole siis lahke!). Kui hakkasin suud tikkima, küsisin targu kohe nõu, et kas teha ümar nö. lahtine suu või kinnine. Väike preili mühatas, et kes see siis lahtise suuga magab - lutt kukub suust välja. No tegin siis igaks juhuks kinnise suu. Eks nad kodus vaatavad, kuidas selle lutiga jääb.
Õmblemise hasart oli sees ja nii tegin veel kaks kaisujänest. Vaatasin, et see väike on ikka väike tõesti (noh, pigem selline kiitsakas). Teise tegin vähe priskema.
Väikese pikkus on 40 cm + kõrvad.
Suurema pikkus on 47 cm + kõrvad.

Mustad sõrmikud

FB-s Kirikindakese grupiga liitudes olid mul käsil muud kudumised - terve ports randmesoojendajaid. Tükil ajal ei saanud kirikinnaste lainele. Küll polnud ideed, küll polnud lõnga (loe: kärss kärnas ja maa külmunud).
Kuna kevad on tänavu kohutavalt hiline, ei olnud aias veel mingit mõtestatud tegevust leida ja nii saigi vardaid veeretatud.

Seekord sõrmikute seeria kõige tumedam paar.

 Linnukesed leidsin kindamustrite mapist. Need siis ühelt NN mustrilehelt välja lõigatud.

Õuepilt ka. Ilm on nii vastikult kõle ja tuuline, et Potsu otsustas seekord meie fotosessiooni terrassi ukseaknast vaadata.

Kümme paari on kootud. Igaks juhuks lükkasin lõngakerade korvi tugitooli taha peitu, aga mine sa hullu tea - kui nüüd fotot keskendunult vaadata, siis jääb silma heledate kinnaste karjuv ülekaal. Mis tegelikkuses tähendab, et.... Aga ei mingit lõnga ostmist enam! Loodetavasti jääb nüüd ehk ka kinnaste kudumisse vähemasti pisikenegi vahe ....

Aga....... Ma pole juba praegu päris 100% kindel, et pärast homsete tundide ettevalmistusi õhtul taas vardaid kätte ei võta...Never say never!

Sinised sõrmikud

Seekordsete kinnaste kudumisel valisin põhitooniks sinise lõnga. 

Randmesse püüdsin sisse kududa kõik ülalpool kasutusse võetavad toonid.

Mustriosa sai kokku pandud siin-seal vihikulehtedel katsetatud mustrijuppidest. Lõpuks hakkan rahule jääma ka lilleõiega. Kroonlehtede vahele tuleb jätta põhjatoonist üks silmus, siis ei veni õis liiga laiali. Jälle targem :)

Linnumotiiv on memme kindaräbalatest maha joonistatud mustri kordus. Muutsin vaid lindude vahele jäävat detaili.

Kevad siiski tuleb! Seekordse õuepildi taustaks polegi enam lumi, vaid jääst puhtaks lükatud terrass. Proovisime ühtmoodi ja teistmoodi, aga igale pildile jäi ilmtingimata meie pere kõige tähtsam tegelane - Potsu. Ta kohe on selline pildikratt meil!

Helelillad sõrmikud

Roosad ja lillakad toonid on need lemmiktoonid. Ja nii ei saanudki teisiti, kui ostsin ühe toki sellist veidi sireliõite tooni lõnga. Sinna kõrvale ka musta ja veel ühte tooni, millega on silmused varrastele juba ka loodud. 

Mustritegu oli seekord selline umbmäärane. Mingit ideed ei olnud - lihtsalt kudusin. Eriti udune oli ettekujutus sellest mustaga kootud  mustriosast. See muudkui kasvas ja kasvas kõrgusesse. 

Et kindad tulevad seekord sellised tagasihoidlikuma värvigammaga, andis märku juba randmeosa. Vähe erinevaid toone, kitsad triibud.

                                                       Sellised on need kindad käes.

Eile käis maakas linnas. Oli seal üks koolitus. Maakas sai šoki! Uskumatu, kui jubedad on linnatänavad (just need trotuaarid)! Seal justkui polekski terve talve jooksul lund roogitud. Lumi on kõndijate taldade all paksuks jääkihiks kokku pressitud.
Linna tasuta transport sai ka korra ära katsetatud. Vehkisin rohelise kaardiga selle validaatori ees - ei mina saanud aru, kas ja missugune piuks see registreeriv pidi olema. Lõin käega ja sõitsin edasi. Jälgisin rahvast - nii mõnedki lõid samamoodi käega, osad võsid istet validaatori ees taidlemata. Maakal jälle huvitav - mitte ei saa aru, mis ja kuidas. Ja üleüldse: kui Harjumaa nn keskus on Tallinn (on ju maavalitsus seal), siis miks diskrimineeritakse harjukaid ja nemad seda tasuta lõunat nautida ei või?

Aga täna oli esimene veidikenegi varakevade nägu päev. Hull oli kohe kangesti rahutu - tahaks kangesti miskit teha, miskit tekitada. Aga lumi on põlvini ja jäätunud ülemise kihi all on see lumi teraline, justkui suhkur. Millal see lumi ükskord sulama hakkab? Poiss porises, et ta on esimese supluse ikka aprilli esimese dekaadi sees ära teinud. No kes see keelab? Raiugu auk jäässe ja sulpsaku sisse! :)

Erkroosad sõrmikud

Lõpuks jõudis kätte aeg kududa kohe õige särtsakad kindad. Mõnusad hele- ja tumehallid kerakesed olid kahanenud peaaegu olematuks  Nii tuligi kududa sellised, milleks materjali oli. 

 
Juba randme kudumisel jõudsin iga kootud rea järel tõdemusele, et mulle täitsa meeldib selline värvikooslus. Need hallid lõngad on nüüd tõesti otsas - ehk ainult sõrmedele kuluvate silmuste varulõngaks saan neid juppe kasutada.

Mustri pusimisega oli tükk tegu. Seda halliga kootud osa tahtsin tingimata kududa. Vabakäelise joonistusena visandatult oli täitsa lahe, aga kuidas see muster klappima saada, sellega oli tükk tegu. Tumesinise tooni pidin sisse tooma eelpool mainitud põhjusel - hall sai lihtsalt otsa.

                                                              Ja sellised nad on käes.

Plaanisin eile õhtul kinnastega lõpetada, aga....
A. peab ennast väga-väga hoidma ja nii oleme poistega kõik tema teha olnud talvised igapäevased nokitsemised ise ära teinud. Kaasa arvatud tulehakatuse pilbaste tegemine. Tõin selleks tarbeks isegi pisikese pakukese ja Fiskarsi kirve kööki pliidi ette, et seal hea pilpaid teha. Aga eile läks miski viltu. Ei tea, kas oli mingi salaoksa koht või lihtsalt kirves libises, aga nüüd on vasaku pöidla otsast tükk küünt koos selle all olnud pöidla endaga läinud. Väheke küll, aga natuke jama ikkagi...
Õnneks oli vanemal poisil vaba päev ja nii ma ta appi palusingi sõrme siduma. Tema seotu oli aga selline nutsakas, et kudumisest ei tulnud midagi välja. Nii ma siis ühel hetkel seda sidet sõrme küljest harutama hakkasingi. Kahjuks oli see aga liha külge kinni kleepunud. Leotasin  ja sikutasin... Ühel hetkel tundsin, et vähe imelikuks läheb olemine... Istusin köögi laua taha ja toetasin pea lauale. Justkui paremaks läks olemine. Kui siis ühel hetkel silmad lahti tegin, põrnitsesin enda vastasseina jäävat seinakella ja imestasin, miks see nii kõrgel on... Siis hakkasin ümbrusest oidu saama... Pikutasin köögi põrandal, puudekorv nagu padi pea all :) Kuidas ma sinna olin saanud, seda ma ei mäleta... Hea, et tänapäeval on mobiil olemas. Helistasin poisi appi... Kui A. külakoosolekult koju jõudis, oli, mida talle jutustada :)

Aga ega selline äpardus saa kudumist segada - väga palju aeglasemalt läheb, aga valmis need kindad ju said.