laupäev, 17. juuni 2017

Mõtisklus

Täna olen endale veidi kergema päeva teinud, sest mitu päeva järjest kirvest vibutada ma ei jaksa. Enam ei jaksa. Täna oli ainult istutamise päev. Ja sedasi kastekannu ja taimedega edasi-tagasi jalutades jõudsin kummalisele järeldusele.

Mulle hakkab tunduma, et aiandusaasta 2017 on kujunenud kole-alade likvideerimise aastaks. Valmis peenrad on niipalju valmis, et igapäevast hoolt ja vaeva enam ei nõua. Nad saavad ise endaga hakkama. Kui muld liiga kuivaks hakkab muutuma, siis selles küsimuses on Prževalski kobarpea ülejäänud taimede eestkõneleja, lastes lehed longu ning nõudes peenarde kastmist. Muus osas peenardega midagi hullu pole.

Praegu karglen ma Vahtraaluste ala ümber. Raiun sireli võsusid, juurin, kus jõud peale hakkab ning muidugi kaevan, kaevan, kaevan... Täna istutasin alale 7 tõnnikest, üks ammu üksiküritajana Pikas peenras silma häirinud helmikpöörise puhmas sai jagatud seitsmeks väiksemaks puhmaks ning helmikpööriste nurka maha kükitatud. Lisaks istutasin 18 hostapuhmakest. Nende hostadega on oma lugu. Tuleb nõustuda hea sõbrannaga, kes iga kord, kui meil käib, mainib, et hulluks olevat ma läinud viimastel aastatel. Varasemast ajast mäletavat ta Pikka peenart js ei suurt muud midagi. Ilmselt on tal tuline õigus. Hostad, mis moodustavad terrassi ees lopsaka hostaheki, said ümber istutatud liiga päikeselisest kohast varjulisemasse. Ja üle jäi kaks suurt-suurt puhmast. Panna polnud neid kuskile. Tol ajal ma nii suur hostafänn veel ei olnud ju ka. Suisa ära visata hing ei lubanud ning nii said nad jõekaldasse suvalisse kohta maha istutatud a la "saage ise hakkama". Eks nad ju saidki. Niivõrd-kuivõrd heinamaa sees kasvamine võimaldas. Pikapeale nende lehed kadusid ja olin täiesti kindel, et nad on hukkunud. Sel kevadel aga sai jõekaldal trimmerdatud ning nüüd eile avatasin, et ohhooo - hostad on alles. Kaevasin nad, õnnetukesed välja, jagasin väiksemateks puhmakesteks ning tõin teiste hostade sekka Vahtraalustele. Loodan, et nad kunagi andestavad mulle neile osaks saanud väärkohtlemise...

Ühel päeval vaatas kaasa mu pusimist seal Vahtraalustel ja nentis, et 23. juuliks, avatud talude päevaks ma seda ala valmis ei saa. Paar päeva tagasi pidi ta aga nentima, et tuleb hakata oma sõnu sööma ning kui ilm, tervis ning jaks vähegi lubavad, siis saab see ala valmis isegi jaanipäevaks. Aga plaani ma seda tärminit ei võta. Liialt survestav.

Teine korrastamisele võetud kole-ala on keldri lõunapoolne külg, kus isegi kivitiib oli veel tegemata. Hoone enda ehitus oli kunagi 90-nendatel... Selle projektiga müttab mu kaasa.  Kõikse põnevam on asjaolu, et keldri eesruumi ning tiiva kaissu jääb ala, mis on vist meie aia kõikse soojem. Nimelt on ta kaitstud lääne, loode, põhja, kirde ning idatuulte eest. Lisaks paistab sellele alale päike põhimõtteliselt kogu päeva. kui varajased hommikutunnid välja arvata. Seega võiks sinna istutada midagi ilusat. Kuna vahetult keldri kõrvalt algab dekoratiivpõõsaste park, siis võiksid selles soojas "süles" kasvada ka just põõsad. Äkki mõned aedhortensiad, mida muidu väga külma aia tõttu pole nagu mõtet olnud aeda tuua? Mis veel võiks ilusate õitega olla ning suvel õitseda? Vaja Hansaplantis konsulteerida.

Kolmas kole-ala, millega pisteliselt on tegeletud, asub Rootsi tee ääres. See on see niinimetatud "jõgi", mille mulda tuleb alles tekitada ning mis unistustes võiks kunagi olla kaetud siberi iiristega. Väike jupike sellest alast on nüüdseks taimestatud.

Neljas kole-ala on endine Imepeenar, mis kuulub kapitaalsele ümbertegemisele. Sealt said mullu suvel floksid Sundseisupeenrasse ümber asustatud. Nüüd toon sealt ära tõnnikesed ning ülejäänuga vaatan, mis saab... Kuna hea otsimisega leiame metsa servast lisaks graniitkividele ka paekivitükke, siis on mõttes üks teistmoodi ala sinna teha. Kui tänavu muud ei jõua, siis see ala tuleks vähemasti puhastatuks saada.

Viies kole-ala on kivikangur. Ega seal muud koledat polegi, kui vaid tuleb punast  leedrit pidevalt ohjes hoida, et kivirahnude vahele uuesti võsa ei tekiks. Tänavu ilmselgelt midagi väga suurt selle alaga teha ei jõua, aga ala korrashoidmine on ju samuti üks oluline ettevõtmine.

Kuues kole-ala on laudatagune ja osa lauda sisemusest. Või õieti see ala, mis jääb mingite x-müürijuppide vahele. See on kohe eriti kole kole-ala, mis juba aastaid kannab nime "Häbiplekk" või siis pehmemas variandis "Must lammas". Sellega kohe ei oskagi midagi teha. Nii kole on see kole koht.

Aga ega ainult kole-alad meie aias ei ole. Meil on ikka mõni ilus koht ka. Üks nendest on Varjupeenar. Üks mitmest meie varjupeenrast (mida muud ühest Metsaaiast tahta ongi). Samas on see ainus varjupeenar, mis seda nime ka kannab. Täna jõudsin järeldusele, et see peenar on valmis. Val-mis! Nüüd las taimed aga kasvavad.  Mõned pildid ka Varjupeenrast.





Homseks ilmselt olen niipaljukest taastunud, et suudan taas Vahtraalustel kirvest vibutada. Show must go on!

2 kommentaari:

Tii ütles ...

Nagu ühenaise raiebrigaad - ise tellid teenuse ja ise teed ka. Kas tegija vahel ei arva, et tellija on liiga karm ja nõudlik. Ent kui jätkub indu, siis jagub ka jõudu - oled tubli.

mustkaaren ütles ...

Oo, varjupeenar, oo, hostad...
Sinu töötahe on muljetavaldav ja tulemused ka vastavad. Jõudu, jaksu, raudset tervist ja palju aiakõlblikku ilma!