Nüüd, kui olen olemasolevate peenardega juba vägagi rahul, kiikab silm Rootsi Tee äärde. Noh, oli seal kord mu suur projekt, mis aga läks vett vedama. Põhjuseks mätaste lahti kaevamine ja nende ära vedamine, mistõttu pinnas jäi väga madalaks ning järgmise varakevade lumesulavesi uputas kogu krempli ära. Mu karatau laugud uppusid sõna otseses mõttes.
Siis sai rajatud Küüni Peenar, kuhu ümber istutasin uppuva peenra vapramad tegelased. Nüüd on Küüni Peenrast saanud üleüldine vaatamisväärsus ja endine projekt on nutuses seisus....
Aga mõistus pole oma teha ja kui seda napib, viivad jalad nagu iseenesest seda ala kaema ja hullude mõtete genereerimist fotodega toetama (toestama).
Kui üldse, siis nüüd tuleb kõigepealt pinnas kõrgemaks saada ja siis see hullumaja katta ning alles seejärel võib hakata edasi mõtlema.
Nagu esimeselt pildilt näha, on üleujutuse üle elanud siberi iirised. Nende ümbert nüsisin ülimalt nüri vikatiga kõrget rohtu maha ja viimase aja huumuse tekitamise kraami olen ka sinna iiriste vahele vedanud. ...
Ha-haa! Siin on kallis kaasa ise hakatust teinud. Ilmselt sai tal ühel hetkel villand puishortensiate jagamisest ja suurele põllule ümber istutamisest - valis lühema tee ja torkas põõsa siin maha. Pildil on näha, kus jookseb ehk tulevase peenra piir - see on ala, mida murutrakroriga ei niideta (kunagise lauda ehituse plaanidega seoses sai vundamenid süvend lükatud ja see on nüüd see vallijäänuk. Paras pikk teine jah...
Sel pildil on kaks vahvat kivi, mis ilmselt on ka lauda (olematu lauda) põhja tasandamise käigus "kaldale" lükatud. Kunagi isegi kaevasin seal suure kivi ümber, aga siis selgus, et ühe mätta all elutsevad maamesilased ja nende esindaja käis mulle korduvalt meelde tuletamas, kelle valdustes ma tuhnin. No ei tuhninud rokem!
Noh ja seda viimast pilti vaadates tuleb vaid kahjatsevalt ohata - oh, olid ajad. Siin oli meil see madalaks jäänud, aga see-eest ikkagi vahva peenrake. Nüüd vaja leida kõvasti haljasmassi ja mättaid, mida katte alla laagerduma sättida.
Vaade sellele samale peenrale Rootsi Tee pealt.
Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise - aga las aeg annab arutust. Kui jaksu, jõudu ja ressursse jätkub, siis mine sa hullu tea....
Siis sai rajatud Küüni Peenar, kuhu ümber istutasin uppuva peenra vapramad tegelased. Nüüd on Küüni Peenrast saanud üleüldine vaatamisväärsus ja endine projekt on nutuses seisus....
Aga mõistus pole oma teha ja kui seda napib, viivad jalad nagu iseenesest seda ala kaema ja hullude mõtete genereerimist fotodega toetama (toestama).
Kui üldse, siis nüüd tuleb kõigepealt pinnas kõrgemaks saada ja siis see hullumaja katta ning alles seejärel võib hakata edasi mõtlema.
Nagu esimeselt pildilt näha, on üleujutuse üle elanud siberi iirised. Nende ümbert nüsisin ülimalt nüri vikatiga kõrget rohtu maha ja viimase aja huumuse tekitamise kraami olen ka sinna iiriste vahele vedanud. ...
Ha-haa! Siin on kallis kaasa ise hakatust teinud. Ilmselt sai tal ühel hetkel villand puishortensiate jagamisest ja suurele põllule ümber istutamisest - valis lühema tee ja torkas põõsa siin maha. Pildil on näha, kus jookseb ehk tulevase peenra piir - see on ala, mida murutrakroriga ei niideta (kunagise lauda ehituse plaanidega seoses sai vundamenid süvend lükatud ja see on nüüd see vallijäänuk. Paras pikk teine jah...
Sel pildil on kaks vahvat kivi, mis ilmselt on ka lauda (olematu lauda) põhja tasandamise käigus "kaldale" lükatud. Kunagi isegi kaevasin seal suure kivi ümber, aga siis selgus, et ühe mätta all elutsevad maamesilased ja nende esindaja käis mulle korduvalt meelde tuletamas, kelle valdustes ma tuhnin. No ei tuhninud rokem!
Noh ja seda viimast pilti vaadates tuleb vaid kahjatsevalt ohata - oh, olid ajad. Siin oli meil see madalaks jäänud, aga see-eest ikkagi vahva peenrake. Nüüd vaja leida kõvasti haljasmassi ja mättaid, mida katte alla laagerduma sättida.
Vaade sellele samale peenrale Rootsi Tee pealt.
Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise - aga las aeg annab arutust. Kui jaksu, jõudu ja ressursse jätkub, siis mine sa hullu tea....
