Probleemne kuurirõdu peenar

See on üks vanemaid peenraid meie aias, kuid valmis pole ta veel olnud (vist ei saa ka). Mõnikord tundub, et olen nagu juba rahul, siis varsti on seis selline, et pigem jalutan kaarega mööda.

Eile otsustasin, et miski ei aita, aeg tiksub ja vaja see istutusala ikka ka rahuldavasse seisu saada. Lendasin labidaga peale.
Kõigepealt kasvas seal viis hiiiiiiiglaslikku hostat (see teada-tuntud ammuaegne sordinimeta sort). Küll ma maadlesin nendega! Neljast sain õhtul jagu, viienda jätsin hommikuks - võhm sai otsa ja hirm lõhkuda viimanegi töökorras labidas mängisid siin oma rolli.
Järgmisena võtsin välja paar hiigelsuurt tõnnikese puhmast. Kuna tundub, et vähemalt kokkutuleku taimenimistus tõnnike soovitute hulgas ei olnud, siis viskasin need ära (kahju küll, aga meil on neid kaunilt õitsejaid veel hulgi ja enamgi veel.

Siis vaatasin, et täitsa tore on vahelduseks musta mulda ka näha ja oi, mis hulk vägevaid ja rammusaid naadijuuri välja ilmus..... läks lahti üleüldine juurimine.
Peenrasse jäid vaid käokingade rivi, tohutud sinise väikeseõielise iirise puhmad, mõni päevaliilia ning tee servas tõnnikesed. Himaalaja jalgleht jäi muidugi ka oma kohale.

Jagada sain keerispead, päevaliiliaid, keisrikroone ning Pikast peenrast tõin noori särava päevakübara taimi.
Üldiselt on suve lõpus taimede paigutamine kevadise tööga võrreldes etem - kevadel olin istutanud igasugust nn tühjadesse kohtadesse. Nüüd need igasugused olid teiste taimede all ja ei teadnud ilmaelust ööd ega mütsi. Jääb vaid loota, et ma järgmisel kevadel jälle tühikuid kinni mätsima ei hakkaks.

Noh, üldiselt on peenar siis selline.

Hetkel on viis hostahiiglast oma saatust ootamas, vaja kaasaga nõu pidada, kui ma homme töölt koju jõuan. Veel on ripakil mõned hiiglasliku sibulaga keisrikroonid (või ma ei tea, mis valge monstrum see neil taimedel mulla sees on, sibulat eriti ei meenuta). Siniladvad viskasin kõik välja. Ma küll omast arust olen olnud hoolas ja KÕIK õitsenud õisikud ära lõiganud, aga ülla-ülla, isegi kapsamaal on siniladva väikesi taimi. Mulle selline omavoli ei meeldi! Kui ruumi leian, äkki mõne ikka istutan kuskile.

Tuju nullis ja aiatöö ei edene

Pikk puhkus hakkab läbi saama. 21.-sel juba tööle. Taoline tõsiasi on tegutsemislusti täielikult halvanud ja kui veel jahedavõitu ilmad ka juurde lisada, siis ega õue ei kipu küll.
Telekast kergejõustiku MM-i vaadates sai siis veidi kootud.
Sokid on veel ürgvanadest maavillase lõnga varudest. No ei näinud lõngavihte pestes, et need kaks ei olegi täpselt ühesugused lõngad. Kuna koon kahte sokki korraga, siis loomulikult oli vaja võtta üks valge ühest ja teine kera teisest sodist. Väike toonivahe on sees :(
Roosaka mustriga sokke alustades vaatasin selge silmaga ja eredas päevavalguses, et ikka täpselt samad valged kerad kätte satuksid. Läks õnneks!
Roosa mustriga soki tald on 24 cm. Punase-musta mustriga soki tald on 25 cm.

Veel sai kootud megapehmest lõngast laste sokke. Pisemate tald 13 cm, suuremate tald 20 cm.

Üks tuttav pisike preili ei taha kuidagi tudule jääda. Tema emme on lapsega suisa hädas. Rääkisin lapsele muinas-(udujuttu) tudivatest kaisujänestest. Laps oli kohe nõus kaisujänese olemasolu korral tuttu jääma. Eks ma siis õmblesin talle ühe sellise tegelase. (Selline väiksema kaisujänese mõõtu sai). Kui hakkasin nukule nägu pähe tikkima, õpetas laps kõrval: ripsmed peavad pikad olema, sest igal ilusal tüdrukul on pikad ripsmed (Ole siis lahke!). Kui hakkasin suud tikkima, küsisin targu kohe nõu, et kas teha ümar nö. lahtine suu või kinnine. Väike preili mühatas, et kes see siis lahtise suuga magab - lutt kukub suust välja. No tegin siis igaks juhuks kinnise suu. Eks nad kodus vaatavad, kuidas selle lutiga jääb.
Õmblemise hasart oli sees ja nii tegin veel kaks kaisujänest. Vaatasin, et see väike on ikka väike tõesti (noh, pigem selline kiitsakas). Teise tegin vähe priskema.
Väikese pikkus on 40 cm + kõrvad.
Suurema pikkus on 47 cm + kõrvad.

11. august meie aias

Kõigepealt pean nentima, et olen väga kurb, et ei saanud Tsiili aeda Aalujate kokkutulekule minna. Elu sätib mõnikord erinevaid ja mõnes mõttes ka ootamatuid ülesandeid just varem broneeritud ajale. Midagi pole parata. Lugesin, et järgmisel suvel saame kokku Kadaka juures. Mul kohe tuju paranes, sest see aed ja kodu ju ikkagi suht lähedal. Kuigi jah - kui jälle mingid asjad kattuvad ja mul abikaasa sõita ei saa, siis jääb üks topograafiline kretiin jälle orienteerumisel kimpu :D Ehk läheb õnneks! Ja südame põhjas loodan, et ühel heal päeval jõuab Aalujate kokkutulek ka meie aeda!

Vahepeal olen kõvasti hoidiseid teinud ja isegi köögiviljamaa sel suvel kasutusest välja jäänud osa kallale kippusin ükspäev :).

Aalujate kokkutuleku asemel käisin Ravila Külaseltsi korraldatud käsitöölaadal-kirbuturul. Üsna edukas päev oli! Sokid läksid vähem kaubaks, aga randmesoojendajad ja sõrmikud olid küll laadalistele huvipakkuvad. Jäin selle käiguga rahule. Peamine - koht oli kodule lähedal ja nii oli võimalik kiiresti koju sõita, kui opijärgsel taastujal mingi jama oleks tekkinud.

Mõned väikesed pikalt plaanitud või siis pikalt seisnud tööotsakesed said tehtud.
Pika peenra sees oli käigurada murumätastest - seega jälle pidin mina seda rohtu kitkuma. Nüüd on see rada kividest.

Lipumasti ringpeenra serv on maakividest. Mulle need kivid meeldivad ja nii tuligi pärast niitmist jälle käpuli neid kive varjavaid rohukõrsi katkuda. Tegin sellise "turvatsooni", mis tegelikult on laisa perenaise mugavustsoon hoopistükkis.

Pojengiprojekti lõpetasin ka ikka ära. Kivid olid ammu paigas, aga vot selle liivaveoga ei saanud kuidagi otsa peale. Nüüd valmis. See vana katkine kauss on ebajasmiini kännutüüka otsas ajutiselt (pikaajaliselt).

Mõned õitsejad ka:
Mulluse köögiviljamaa täitsin seekord suvikutega -las nad siis kasvavad ja õitsevad seal omaks rõõmuks ja meie rahuloluks!

Särav päevakübar särab ka pilves ilmaga.

Valge liilia hullutab oma aroomiga.

Heleenium on varem ikka sügislill olnud - nüüd juba õitseb.

Pilves ilmaga on Köögikata elulõnga õied pea nukralt longu lasknud.

Meie aia kõige hilisema õitsemisega hosta.

Kõige suurem jama on meil maja taga. Võtsime maha pool-(kolmveerand)kuivanudploomiheki. Selle taga on aga söödipõld. Sinna on plaanis (unistame alles) rajada istutusala erinevatele õitsevatele ja dekoratiivselehelistele puudele-põõsastele.

Oh! Eh! Millal me küll selle ala korda saame?

1. august kell 22.00

Juttu pikalt ei viitsi kirjutada, vaevu sai tuppa "roomatud". Enne veel tegin mõned pildid.
Põhitööks on hetkel aga maja taha suure kastani alla istutusala rajamine.

See tubakas õitseb väegade kummaliselt. Küllap on tal sõpru-tolmeldajaid just öisel ajal, päeval õied kõik kinni või poolkinni.

Siilikübaraid olen nii Hansaplanti kui ka Juhani puukooli kodulehel imetlenud. Tahaks neid veel ja veel...

 Täna hommikul rõõmustas meid järgmine ilutseja liiliate seast.

 Õhtud on juba hullult vara pimedad. Eh, millest see meile kõneleb? Ei taha mitte mõeldagi, millest.