Vahva üritus

Ma ei saa isegi päris hästi aru, kuidas see nüüd niimoodi juhtus, et üks Krõõtade üritus toimus meite kandis.
Ega ma uskunud, et eriti palju inimesi tuleb - suvi ju ning igaühel omad tegemised. Aga enne kella viit oli meie külateel kahtlaselt palju autosid sõitmas. Ja kohale jõuti! Ju siis tee kirjeldus oli arusaadav.
Ja küll oli palju rahvast! Lausa uskumatu!

Kui hommikupoolikul ja veel keskpäevalgi oli ilm ikka väga kuum ja päikeseline, siis pealelõunaks oli kohal äike. Meie vihma ei saanud, kuid välku lõi ja müristas. Kuulasime pilve mühinat. See oli justkui madalahäälne lennukimürin. Kõhe hakkas! Loodus on ikka võimas küll! Arne pakkus välja, et see pilv möllab kuskil Vaida kandis. Ja nii oligi olnud.

No nii! Kui rahvas kohal, kohustuslikud kummikud jalas, pakkisime endid kahe auto peale. Kadri autosse mahtus rahvast kohe õige palju. Meie õue peal olles tulid üksikud vihmapiisad... paari kilomeetri pärast oli sadu tugev.... viie kilomeetri pärast väga tugev....

Jõudsime matka alguspunkti. Matkajuht oli väga seda meelt, et ei aita miskit, keerame tagasi ja läheme koju. Piisas autoukse paotamisest, kui juba olidki märg. Prrr!
Läksin teise auto rahva käest küsima, mis nad arvavad. Arvati, et rahvatantsijad on harjunud iga ilmaga, harjunud kannatama. Kinnitamaks oma valmisolekut kannatamiseks, kobisid kõik autost välja..... ja olid hetkega märjad :D

Me ei jõudnud ära imestada, et kõike näinud ja kõike kogenud eluaegne looduseinimene nii kangesti tahtis matka ära jätta. Selgus põhjus - matkajuht tundis, et vastutab matkaliste elu ja tervise eest. Selline ekstreemne ilm tekitas temas natuke muret. Aga me suutsime ta oma vihma trotsiva sõjakusega meelt muutma panna.

Matkal nägime mitmeid orhideeliike, koldjat selaginelli, soojumikat, siledat tondipead, soovõhka.
Nägime, et soos võib olla allikaoja, mis oma loogelises sängis peidab paljusid graniitkive. Oja kaldal oli väga uhke metssigade spa.
Metsast välja jõudes olime juba peaaegu kuivad.

Ahjaa! Üks autotäis inimesi jäid hiljaks ja nad olid ka ainsad, kes ära eksida oskasid. Ma ei saanudki lõpuks aru, kus nad valesti keerasid. Nemad jäid meile koju. Nende meelt lahutas meie vanaema.
Ja mis kõige huvitavam, meil ei sadanud. Oli hoopis ilus ilm! Soost tagasi sõites nägimegi tee peal, kus vihm oli justkui noaga lõigatud.

Õues jalutasime ringi, siis sättisime terrassile piknikulaua.
Vahva oli see, et vaatamata märjaks saamisele jäädi matkaga vägagi rahule.
Väga tore õhtu oli!

Ja veel. Vihm oli ikka nii hullult tugev, jätsin enne matka algust autosse käekella, mobiili ja fotoka. Me olime ikka tõesi lä-bi- mär-jad!