"Pisuhänd" ja näputöö

Eduard Vilde "Pisuhänd" - seda telelavastust (1981) võiks lõputult vaadata. Aga on ka näitetrupp kokku pandud: Krjukov-Kibuspuu olid juba iseenesest selline tiim, mis andis mistahes näitemängule lisaväärtust. Ja veel imearmas miniatuurne Salme Reek!

Näputöö edenes telelavastust vaadates ka kohe palju kiiremini. Kooli linikutega sain lõppude lõpuks ühele poole! Äärepitsid kaheksale linikule.

See, mis jäi objektiivi ette oktoobrikuu viimasel päeval

Õhk on hilissügiseselt jäine ja kõle, kuigi vahetevahel piilub päikegi üle metsatuka puulatvade.

Lärjepuud sanna man - päikesekiired kuldsetes okastes.
Jääkirme kraavil ei sula isegi keset päeva.

Hundinuiad on villale läinud. (Seda pilti ma tegelikult püüdma läksingi, kõik muu on peale kauba.)

Ja kes see siis nüüd on? Sitke ja elujõuline rakvere raibe naabrite krundil vundamendi augu veerel.

Siiru-viiruline pajalapp

Õigemini küll alles sedamoodi pajalapi proov. Millega, nagu tavaliselt, kuidagi rahule ei ole võimalik jääda. Too halli lõngaga tehtu jäi enam-vähem korralik, aga teised kaks tooni, kuigi samamoodi lõpetatud, ei ole niisugused, nagu peaks. Vaja veel pusida ja katsetada.


Eile oli nii umbes poole sõnaga juttu sellest Vilniuse sõidust. Mai kilkas, et tema läheb. Ilmselt siis koos temaga ka mõned teised tragid Habaja kandi pensionärid. Õpetajad olid vait... ei teagi nüüd, mida teha. Vähemasti üks oma maja inimene ikka oleks selles grupis. Ma pean iseendaga veel veidi ülemat nõu pidama.

Kole lugu küll!

Esmaspäeval tuleb jälle õpilaste ees seista.
Ühel päeval tundsin silmas kerget torget, nagu nõelaga oleks susatud. Tormasin peegli ette, aga siis polnud veel midagi...
Eile oli silm aga punane mis punane! Kolleegid ahhetasid mind nähes.

Täna hommikul on seis veelgi hullem - vikerkest on silma kõikse heledam osa :( Silm ei ole enam veripunane, pigem selline kirsipunane. Õudne pilt!
Ma pean vist minema linna ja katsuma omale hankida mingid heledamate klaasidega päikeseprillid. Mitte midagi muud teha ei oska. Ilmselt polegi midagi muud teha kui oodata.
Aga ikkagi - kuidas esmaspäevast alates inimeste hulka minna?

Mis jama see ometi on?
Ja silmaarstile pidi olema kuu-paari pikkune järjekord. Nojah, tasulisse saaks ehk kohe...

Ma-sen-dav!

Yessss!

Täna tegin uuesti seda AKSA kokakursuse pannkoogirulli/rullpannkooki.
Seekord õnnestus tõepoolest väga hästi!
Tegin hästi - hästi vedela taigna. Jäi väga pehme ja super-hästi rulli keeratav! Hakklihatäidisesse sattus küll natuke liiga palju pipart - mehed kiitsid taevani, aga mulle tundus, et täiesti asjakohane oleks joosta ammulisui vähemalt kolm tiiru ümber maja. Pilti sellest vingest rullist teha ei õnnestunudki, kuna otsa ta sai veel enne, kui ma reageerida jõudsin. Kaasa arvatud mu enda taldrik :)))

Meespere hinnang: hullult hea õhtusöök ja ülekohtuselt/ebaõiglaselt väike kogus. Väike?????

Lodjaga Emajõel.

Vanajumal oli armuline ja andis meile tänase väljasõidu tarvis kena päikeselise ilma. Käisime Emajõe peal lodjaga sõitmas. Meie Lenne tütred olid lodja peal tähtsad asjapulgad: üks kapten, teine tüürimees :)
Pilte sai tehtud palju, aga üles panen vaid väikese valiku, kus pole inimesi peal.
Siin siis vaateid Tartule vee pealt.

Ühed "hullud" sellise külmaga süstasõitu tegemas.
Ööklubi "Atlantis"

Parte on Emajõe kaldal kohe palju-palju.

Tagasisõidul vaateid vastaskaldalt:

Uued eramud jõe kaldal.

Kinnisvaraarendus näeb ette kuskil kümne taolise maja kerkimise Emajõe kaldale. Aga see üksik mohikaanlane jääb sinna vist kauaks ainsaks omataoliseks - masu on rahavood ikka hullult kinni pitsitanud.

Mingi errori värk on piltide üles laadimisega. Eivere pildid ehk millalgi hiljem.

Õhtused toimetused

Sõdisin Weeblyga. Lõpuks sai mul sellest "Oops! Error!" värgist villand ja katsetasin Edicy keskkonna võimalusi. Muidu pole viga, aga veebiaadress on selline imelik ja kudamoodu mul see imelik parool peaks meeles püsima!?!
Aga iseenesest pole nagu väga vigagi. Kuigi jah, üks teine põhi meeldis mulle palju rohkem, aga sel oli blogiveerg kõrval. Kustutasin selle ära ja jäi selline imelik tühi pind järele. OK, aga toimetasin siis siin. Hää ja lihtne on eestikeelses keskkonnas toimetada küll, aga natuke naljakas ikkagi - pole sellise asjaga ju harjunud.

Klassi koduka tausta värvitoon muudetud. Teade üles riputatud.

Viimane killuke suvest

Saialilledel on varre pikkus kuskil 10 cm. Vaasi ei saanud panna. Panin salatikaussi :)

Tänased toimetused

Hommikul sai natuke arvutiekraani põrnitsetud. No aga kui ikka vaimu peal pole (on teine teadmata suunas jalga lasknud), siis ei tee ka midagi.

Seega - õue! Vihma ei saja, tuul pole ka just märkimisväärne. Nii et: marss, marss!

Kirikuõpetaja ei pidavat ühte ja sama jutlust kaks korda pidama. Aiapidajal /aiaomanikul see asi nii ei käi. Täna siis lehtede riisumise kolmas raund. Seekord tundub, et töö ei olegi selline mõttetu rabelemise laadi - puud on nüüd juba enam-vähem raagus ja need üksikud lehekesed, mis veel maha pudenevad, need enam suurt ei morjenda.

Pea kohal lendavad luigeparved. Ikka üks parv teise järel. taevavõlv on nende kurblikku kluutamist täis. Ilm on nii hall, et ma mitte ei üritanudki neid luikesid pildile püüda. Mulle ei meeldi see sügisene rändeaeg. See on nii kurb... Üks parv lendas väga madalalt. Vaatasin üht lindu, teist ja kolmandatki ning mõtlesin, kas tema või tema või siis hoopis tema - kas nad ikka tulevad kevadel tagasi. Või on see nende viimane pikem maine teekond.

Postkastist leidsin tuttava inimese saadetud provokatiivse kirja. Oi, ma viskaks teda mingi raske asjaga, kui seda läbi interneti teha saaks!!!!! Ta andis omast arust head nõu, et mul tuleks vaim valmis panna, oma nägemus valmis kirjutada ning kandideerida järgmisel suvel ühe Eestimaa kooli direktori ametikohale. Ei noh! Tore jah! Ei tea, mistarvis mina peaksin see loll olema, kes sinna dzotile viskub! Jääb ära! Kõige olulisem vastuargument on see, et ma ei kavatse elukohta muuta. Otsigu mõni teine, kes sellisele libedale teele on nõus astuma.

Kell on varsti kaks. Kõigest. Aga käel on villid katki nühitud (Siidikäsi sihuke!) ja mul on villand! Nüüd üks tass kanget kohvi ja võin jälle koolitöö asju ajama hakata. Nende virn on masendavalt kõrge :(

"Aruanne":

Köögi akna alt hostade lehed koristatud, muru riisutud.

Kõnniteede vaheline murulapp maja ees riisutud.

Auto platsi ja väikese aiamaa vaheline muru riisutud.

Poisid aitasid lehed kompostihunnikusse vedada.

Redelid maja najalt maha võetud ja küüni alla veetud.

Olles iseendaga ülemat nõu pidanud, sai puhtaks riisutud ka kasvuhoone ja kõnniteede vaheline murulapike. Vähe küll, aga mis sellest! Kes piskut ei oska hinnata, ei pea lugu ka suurest. Vot! Ennast tuleb ju kuidagi õigustada :)

Vahtra tüvel vudib puukoristaja ning piilub koorepragudesse. Rasvatihased koputavad aknaraamile... On hilissügis....

Õunamahl

Kaunis mälestus kevadest... Õunapuude õitsemise aeg on üks ilusamaid aegu kogu kevad-suvise perioodi jooksul.Tänavu olid puud eriti uhkelt õites. Saaki tuli ka suht palju, aga.... ... no ei ole seda ajakest, et mahla teha. Kas pole pere kodus või sajab või on mingi muu pakiline tegevus käsil. Ja see purustaja - ikka õun õuna järel tuleb sinna sisse lükata. On teine üks paras ajaviiteaparaat.
Noh, aga nüüd lõpuks siiski.

Purkidesse sai villitud 30 liitrit. Hästi suure koguse jätsin kohe pruukimiseks. Hää magus mahl on!

Vana ja kulunud tikand

See on minu lemmikmuster. Kunagi oli see ilus, pingutatud soome papile ja raamitud. Aga... tikitud seinapildid ei ole momendil "in". Nii see pilt seisis aastaid - palju, palju aastaid sauna pööningul. Lõngad on ikka hästi pudedad! Plaan on see muster uuesti maha joonistada ning... ei teagi, mida ja kuidas, aga tahaks ikkagi selle uuesti tikkida. Nüüd võib - olla padjakattena. Aga sinine periood kestab ja punased moonid ei sobi teps mitte. Sinised moonid? Veider! Aga miks ka mitte, kui varjutada karikakraid heleda sinise tooniga, viljapead teeks halliga... Näis, näis, mis sellest välja tuleb. Tüütult pikk talv on ju veel alles ees. Midagi tuleb teha.

Kootud äärepits

Leidsin ühe ammuse mustri. See on pärit ajavahemikust 1982 - 1984, mil osalesin ema töö juures organiseeritud käsitööringis. Kui keegi mingi mustri leidis, siis teised joonistasid selle maha. Asutuse keldris oli ka mingi tahmograaf, aga see oli seitsme luku ja riivi taga. Ainult bossi eriloal ja järelvalve all saime mõnikord ka paljundatud mustreid. Tegin täna selle mustri järgi väikese proovilapi (muster 2 korda kootud).

Üks tüütumaid töid....

...on lehtede riisumine. Vahtral on see kasukas ka nii ütlemata paks ja kohev ning kui neid puid on su aias ikka mitu-mitu.... no siis jätkub kraapimist tükiks ajaks. Eriti jama on selle töö suht mõttetus - ilusasti puhtaks kriibitud maa on varsti jälle lehti täis pikitud. Aga teha tuleb...

Muideks, selle sügise tavasid arvestades sajab jälle! Ma justkui tunnen, et kärss on natuke nagu kärnas juba. Ja olen täiesti kindel, et kohe-kohe külmub maa ka ära :)
Vahepeal on lehised uue undruku selga tõmmanud! Nädala eest oli see veel roheline. Nüüd aga küps kollane!

Tegin pildi ka Kivikõrbe "harkjalast". Kui vaba hetk juhtub tekkima, proovin seda natuke töödelda. Seda ikka uue kevadise projekti tarvis.

See on nüüd küll väegade kole töötlus! Aga mis teha - ega üle oma varju ei hüppa küll!

Aga pole hullu! See pilt jääb nüüd meeles pidama plaani, mis on vaja teostada, et oleks kuskile roose istutada. Nüüd on mul uus minirooside pott ja ka seal on ilmselt kolm - neli roosiistikut. Need kõik on ju ometi tarvis kuskile maha istutada!

Suurvesi Pirita jõel

Pikalt ja pidevalt on sadanud. Küll vihma, küll lörtsi. Veetase jõgedes on väga kõrge. Täna hommikul Aruvalda sõitma hakates oli meeles ka fotokas kaasa haarata. Siin nüüd mõned hilissügisesed nutuselt hallid pildid:

1. pilt: Tegelikult on jõgi selle koha peal suht sügavas sängis. Nüüd aga peaaegu teetammini.
2. pilt: Suunal Tuhala-Aruvalla jääb see vesi teest paremale. Siin on tõenäoliselt ka kobraste "kriim käsi" mängus - nad kipuvad truubitoru kinni mätsima. Pildil on näha: veel 10 cm - ja vesi voolab üle asfaldi.

3. pilt: No selle koha peal nüüd küll jõge ei ole! Jääb suunal Tuhala- Aruvalla teest vasakule.

Aruvalla bensukas on juba nädal tagasi likvideeritud. Käisime Kosel bensiini tankimas. Kuivjõgi on pea triiki vett täis, kuid rohu pealt oli näha, et veetase on mingil hetkel veel kõrgem olnud.

Ei tea, kas kooli juures voolab jõgi üle väikese silla? Olen korra sellist imeasja näinud.

Emale

On 25. oktoober.
Täna möödub juba kolm aastat päevast, mil Sa meie juurest lahkusid.

Sa vist tundsid ette, et lahkumise aeg on käes. Andsid mulle veel viimaseid näpunäiteid, kuidas üht või teist asja toimetada. Ma küll teen nii, nagu Sina õpetasid, aga miski ei tule nii ideaalselt väja, kui Sinu käes. Sind ei saa keegi asendada!

Paar nädalat enne Sinu kustumist oli mul ees Itaalia reis. Ma ei tahtnud sellele reisile minna. Kohe mitte ei tahtnud. Süda valutas koledasti. Sina sundisid mind minema. Ütlesid, et ootad mu tagasituleku ära. Ootasidki. Kuigi olin varunud erakorralise lennukipileti ostmiseks raha ning olin valmis vajadusel välislähetuse katkestama.

Oli veel teine märk sellest, et tundsid Sulle määratud aja lõppemist ette. Olin tol päeval just Sinu juures. Andsid mulle 1000 krooni ning käskisid minna Maksimarketisse ning osta midagi ainult endale. Pärast tahtsid veel näha, mis ma ostsin ja kas ma ikka olin kõik enda peale kulutanud. Sa teadsid, et minu jaoks oli siis ja on praegu ka mu pere mulle olulisem kui ma ise.

Siis saabus 25. oktoober. Olen Elisa klient ja töö juures on selle firma levi null mis null. Tol päeval oli levi olemas! Ja mu mobiil helises keset tööpäeva. Helistas Margus ja ütles, et Sa olid tunni eest lahkunud.

Tuikusin kuidagimoodi direktori kabinetti ja enne kui jõudsin midagi öelda, sai Sirje aru, mis on juhtunud. Ta hindas Sind väga ja oli mulle nendel rasketel päevadel suureks toeks.
Ema, tea, et Sinu süstikud on heades kätes. Minust ei olnud selle näputöö tehnika õppijat. Suure käsitööhuvilisena võib Su süda rahul olla - nüüd on Su süstikud Sirje käes aktiivses kasutuses.

Isal ei õnnestunud näha kõiki lapselapsi. Sinul oli õnn näha ka meie kõige pisemat lapsekest.
Sinu neli lapselast olid nagu oreliviled: Magnus, Siim, Madis, Anna-Maria. Isegi Sinu väike Mannu saab varsti täisealiseks! Ja siis tuli väike Triinukene! Olid siis juba haige. Pisi-Triinu aitas Sul ehk oma haigust kergemini taluda. Ja isegi tema on juba nelja-aastane! Ning nagu tema vanemad ütlevad: Triin on täpselt oma isapoolsesse tädisse! Eks Sa tead küll, mida nad sellega mõtlevad.

Olite isaga ideaalne paar, ideaalsed vanemad. Ja võib-olla sellepärast juhtuski nii, et urn Sinu maiste jäänustega sai isa kõrvale sängitatud täpselt samal kuupäeval, nagu see oli isa puhul. Ainult et kaks aastat hiljem.

Ema, anna andeks, et ma ei saa Sinu juurde tulla nii sageli, kui Sa sooviksid ja nagu ma ise tahaksin. Aga tea, et mida iganes ma oma kodus teen - alati mõtlen Sinule ja püüan kõike teha sama hästi ja põhjalikult, nagu see Sinul kombeks oli. Nii mõnigi kord olen mõelnud, et Sa oled kuskil lähedal. Seda just siis, kui mõne töö tegemisel olen valinud oma keevalisele loomule vastupidiselt Sinu rahuliku ja väljapeetult korrektsele loomule kohase otsuse.

Ema, Sa oled ära juba kolm aastat! Ülekohtuselt vara kustutas kuri haigus Sinu eluküünla.
Võib-olla Sa näed, et meie toa aknal põleb küünal. Samasugune põleb Tartus ühe akna peal. Need küünlad on Sinu mälestuseks.

Küünalde põletamise aeg

Käes on aasta see osa, mis mulle kõige vähem meeldib. Vajan palju valgust ja palju soojust (ilmas ja inimestes). Praegu on aga nii pime, nii pime! Ja hullemaks aina läheb! See on aeg, mil kulub palju küünlaid. Meespere on omi asju ajamas ja nii olengi üksi - mina ja küünlavalgus. Ja mõtted. Emast...
Lõpp oli kole. Jagasime Margusega valvekordi. Meil kummalgi polnud sel ajal oma pere jaoks aega...
Ühel õhtul jõudsin ema juurde... maja oli tühi... Ma ei julgenud Margusele helistadagi. Helistasin oma mehele, tema omakorda Margusele. Nii kuulsingi, et ema oli viidud diakoonia haiglasse. Lootusetute osakonda.
Iga päev sõitsin pärast tööd Hiiule ja istusin ema juures viimase minutini, mis lubatud oli. Vahel isegi üle aja. Kõvasti üle lubatud aja. Abistasin seal ka kõiki teisi peale oma ema. Nägin pealt ka inimese suremist... ei, pigem kustumist. Rahulikku, valutut hääbumist....
Me vennaga ema seisundist ei rääkinudki. Vend delegeeris selle rääkimise oma naisele. Mari käskis olla rahulik, et ainult siis ta räägib, kuidas lood on. Arstina tegi ta seda põhjalikult...
Suutsin oma häält nii palju ikka kontrollida, et olin võimeline isegi paar küsimust formuleerima. Pidasin vastu, aga kui Mari oli lõpetanud, läksin õue ja ulgusin seal ennast tühjaks...

Siis mõtlesin, et kui ma enam ei viitsi/ei taha/ei saa koolis töötada, siis tulen siia, diakoonia haiglasse tööle. Et surijaid aidata, selleks pole ju ometi arsti diplomit vaja! Samas ma ei tea, kas suudaksin seal töötada. Iga kord haiglast lahkudes kõndisin maja ees tükk aega edasi-tagasi, et enesevalitsemist tagasi saada.

Kodus!!!

Aklimatiseerumine kodus on hullem, kui see oli Euroopa teises otsas! Tänane päev on kulunud lihtsalt vedeledes ja aeg-ajalt reisi kokkuvõtteid kirjutades ning pilte üles laadides.
Homme on veel aega, et ennast vormi saada ning olla valmis tööle minema.

Kogu selle eelmise nädala on meil sadanud. Vesi kipub Pirita jõe kaldal juba üle sõidutee voolama. Meie jõe peal on veetase samuti väga kõrge. Nõiakaevus oli olnud üleeile rakete servast puudu veel kahe näpu laiuse jagu.
Ja ongi käes trööstitu hilissügis! Portugal on roheline, Belgia värvirõõmsalt kirju. Meil aga - kaamos hakkab saabuma...

Läbi sai...

...üks kahest hullumeelsest nädalast. Teine veel ees.

Mu sõbrad teavad, et mulle meeldivad igasugused "kulinad": kõrvarõngad - lihtsad, aga see-eest originaalsed.

Homme on üks kole tihe päev ees ootamas.
Linna tuleb minna. Mul pole mitte midagi jalga panna! Pontsu on mu suvekingad pintslisse pistnud. Eurosid on ka vaja.
Ja siis kohvrit pakkima! Läpaka võtan reisile ikkagi kaasa. Fotoka mälukaart on küll suur, aga parem laen pildid kohe arvutisse. Võib-olla teen isegi kaustad eri päevade kohta. Ja reisipäevikut saan ju kirjutada ka internetita. Eks pärast ole aega Wordi failist copy-paste teha.

Võib-olla reisilt tagasi tulles suudan asjale positiivselt tagasi vaadata. Praegu küll mitte. Oleks ometi juba 24. oktoober ja me tagasi kodus!

Kõikse hullem on see, et seni on meile alati lennujaama vastu tuldud. Nüüd peame Portost omal käel bussiga kas Viseusse või ühte teise kohta (nime ei mäleta peast) sõitma. Alles seal kohtume Susanaga. Ja talle tuleb helistada. Teades eri rahvuste ja keelte puhul häälduste erinevust, võib telefonis inimesest aru saamine olla suht keeruline. Ja Balkani poolsaare rahvad ei ole millegipärast erilised inglise keele rääkijad. Meie Stephanie puhul on ju kuulda see häälduse värk.

Meie direktor teab, kui väga ma selle reisi pärast pabistan. Eks tema on ju ka meie pärast mures. Palus, et ma iga päev temaga ühendust võtaks. Kui internetti pole ja meili saata ei saa, siis helistada ju ometi on võimalik.

Vaatasime oma mõisamajas ringi. Nüüd, mil meile nii vajalik Mõisakoolide Ühenduse projekt volikogus kenasti-lahkesti maha hääletati - kas jätkub veel motivatsiooni edasi minekuks??? Millegipärast vaadatakse selle küsimuse puhul kohe minu poole... No ja kui palju ühel löödud kaardil seda motivatsiooni siis peaks olema? Tartust Arduni arutasime, mida kõike võiks teha ja peaks tegema. Nüüd aga: unustame ära, midagi pole räägitud!

Väiksed lapsed - väiksed mured, suured lapsed - suured mured

Nii oli lastearst öelnud mu emale, kui mul kaheaastaselt keskkõrvapõletik oli...

Oma lastega on muresid suht vähe olnud - head lapsed teised. Kõige rohkem kartsin noorte seas nii levinud joomise pärast, aga õnneks on poiste sõpruskond selline viinavaba. Vanem poiss jäi kevadel vahele suitsetamisega. Vanust üle kahekümne, öelda polnud mul suurt midagi. Tahtsin vaid teada, kui kaua siis juba. Vanem poiss veab ennast õhtul ikka normaalseks kellaajaks koju, aga selle nooremaga on natuke rohkem tegemist.

Nüüdki helistas, et ärgu ma muretsegu. Tema hakkavat kuskil kolme ajal liikuma. Pilkases pimeduses kaheksat kilomeetrit kõndida, see võtab ikka kauem aega kui normaalsetes oludes.
Soovitas juua tass teed ja magama minna. Ninatark selline!

Poistel tuleb kinni pidada kolmest reeglist:
a) no drugs, no alcohol
b) kui julged teha, julged ka vastutada
c) ükskõik, millega hakkama saad, vanemad kuulevad sellest sinu enda suust, mitte küla pealt

Õnneks küla peal lollusi ei tehta, aga südaööks võiks ikka koju tulla küll.

Naljanumber

Tuleb välja, et vahuvein on "non alcohol" - saada veel mees alkoholi ostama! Ikka ise! Ma tean küll, milline see lastešampuse pudel välja näeb :) Aga et tavalise vahuveini pudeli ja sildi taga võiks olla alkoholivaba kraam - no vot selle peale ei oleks osanud küll tulla!

Ja välja tuli see nii, et meie prantslanna uuris silte ja kiitis, et küll eestlased on ikka tublid - joovad alkoholivaba "alkoholi".

Monika naeris, et igal asjal on oma head küljed. Etiketi koha pealt pidavat olema "väga viis", kuna pooled on ju niikuinii roolis. Natuke tuleb siis homme korrektuure teha.

Tegin seda uut toitu - typical - ega ei aja küll näpuga rida, et mida kui palju täpselt. Ikka isemoodu. Natuke nagu puine see põhi tuli, kippus rulli keerates murduma. Aga ära söödi. Ma pidin Madisele tükikese jätmiseks "jõudu kasutama" :)))

Kui kisub kiiva, siis ikka täiega!

Hakkasin veerand seitse kokakursusele sättima, et enne jõuan veel ka poest läbi minna, aga ole sa lahke - auto ei lähe käima. No kohe üldse ei võta voolu järele! Esi- ja tagatuled on, aga raadiosse,kojameestesse ja mis peamine - starterisse särts ei jõua.
Ja seda nüüd pimedas! Meie tuttav autoremondilukksepp on väljamaal. Mul kõik asjad auto peale pakitud. Homme tööpäev. Laupäeval pidu - ja autot ei ole. Ja seda siin kolkas!

Nutuvõru suu ümber - ja teha ei oska absoluutselt mitte midagi!!!!
Kogu meie pere igapäevased tegemised - kahel tööl, kahel koolis käimised toetuvad AINULT autole. Ilmselt tuleb mul varsti direktorile helistada ja teatada, et ma ei saa homme tööle tulla. ESIMEST KORDA nende aastate jooksul!!!

Täiesti tuima ükskõiksusega vorbin praegu järgmise nädala tundide tegevusi paberile. Isegi oma tunniplaani, mis muidu alati läpaka kasutu klaviatuuri peal on seisnud, olen suutnud ära kaotada! Broneerisin täna osa järgmise nädala tunde arvutiklassi. Nüüd aga ei mäleta sedagi, mis tunnid need olid!

Madisel ikkagi vedas. Sai sõbra autoga koju. Vennapoeg Siim tuli ka meile. Noh, et tema tuli kohe varakult kohale, las teised tulevad Tartust hiljem. Kõigil kolmel noorsandil homme koolist vaba päev. Pean neile vist veel vastu ööd paar rullbiskviiti küpsetama. Muidu mul homme neli näljast meest majas.

Aga auto seisab ikka veel!!! Ma ei tea, mis nüüd küll saab :(((((((

Kolm erineval teemal postitust tänase kuupäeva all ja KÕIK NEGATIIVSED. Mis pauk veel tulla võib? Ja kui kaugel on taluvuse piir? Kaugel ilmselt enam ei ole... Ma PEAN hommikul tööle saama, kas nui neljaks!!!!!!!

YESSSSSSSS!

Naabrimees tuli täna sõidust! Ta ka väikest viisi autode remontija. Vaatas meie auto üle ja vähemasti oskas öelda, milles viga. Süütelukk on tuksis! Minu pärast mingu see vana autoloks kasvõi juhtmete ühendamisega tööle, aga olgu olla! Ma ikkagi saan hommikul tööle! Arne viib mu tööle, ajab vahepeal omi asju, tuleb kell üks mulle järele, sõidame korra Kõuele, siis tagasi kooli, siis ...... ja siis polegi enam laupäev kuigi kaugel. Ma ei taha! Mulle ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis! Palju parem on "nööre tõmmates" ise vaikselt itsitada ning madalat profiili hoida!

Torm

Kõik need selle sügise tormid, mis meie kanti on räsinud, kahvatuvad tänase maru ees. Auto seisab praegu õue peal, kuna Madisele tuleb Tartu maantee äärde vastu minna, aga aeg-ajalt käime vaatamas, kas ta on veel ühes tükis. Mitu suurt vahtraharu on juba murdunud. Ööseks ajame auto küll varju alla.

Õnneks on tormituul meile soodsast suunast, mis elektrit ära ei võta. Aga internetist jäime küll ilma - tuli teine tagasi alles kuskil kolmveerand kaheksa paiku. Ja seda ainult veerand tunniks. Uuesti saime interneti peale kümmet.

Ühel hetkel helises telefon. Helistas tädi Hilja. Ilmselt ei tundnud ta mind telefonis hääle järgi ära. Küsis, kas ikka olen mina. Ja siis laulis mulle terve pika laulu! Tädi Hilja on juba 86-aastane, aga laulab veel nii hea häälega! Terve minu teadliku elu on ta laulnud haridustöötajate naiskooris, võib-olla kauemgi. Pensionipõlves veel ka kuskil ansamblis. Imestan vaid, et tal oli meeles. Ja veel nii täpselt! Ja et tal üldse minu mobiili number olemas on! Üllatusi tänase päeva sees lausa jae ja hulgi!

This is it...

Tänase tööpäeva võin rahulikult korstnasse kirjutada.
Klassi ma kohe ei pääsenudki. Poisid olid ukse peale valvama pandud ja mind saadeti tagasi: "Mine joo veel üks tass kohvi!" :)
No lõpuks olid nad siis valmis... Evelyn on teada oma alati otse ja keerutamata küsimustega: "Õpetaja, miks sa nutad?" Mis mul öelda oli? Vaid seda, et ei nuta - silmad on lihtsalt märja koha peal. Mis muidugi tuli ka kohe lahti seletada.
Lapsed olid peoks tõsiselt valmistunud. Suurema osa tänasest päevast veetsime kodundusklassis. Tegime pitsat ja kartulisalatit, maiustasime kirju koogi ja muffinitega. Mõnikord on niimoodi sisustatud tunnid ehk väärtuslikumadki, kui seda oleks tavaline eesti keele või matemaatika tund. Õppisime ju eluks vajalikku: kuidas kartulit ja porgandit koorida nii, et pool sellest prügiämbrisse ei satuks, mida teha, et sibul nutma ei ajaks, kuidas salatimaterjali peeneks tükeldada, kui vedel või paks on parim pitsataigen ja takkatippu veel ka küpsetamist. Lisaks muidugi ohutustehnika kogu selle sebimise juures.
Lapsed olid täna kuidagi üllatavalt armulikud ja lubasid salatit ja pitsat loodusõpetuse tunnis ka viiendikele-kuuendikele jagada.
Lapsed olid muusikatunnis ja mind kutsuti muusikaklassi. Millega nad mind seal üllatasid, selle võtsin videosse aga üles on see veel laadimata.

Tänane koolipäev näitas jälle, et väikesel koolil on oma võlu ja väärtus. Meie kuuekümnest õpilasest nelikümmend üheksa on kõik justkui minu lapsed. Praegused üheksandikud olid mu esimesed liitklassi neljandikud.

Natuke tööd ka tehtud

Kõigepealt pean mainima, et panin jälle puusse! Nimelt sai eile rõõmustatud, et sel sügisel ei olegi mets kolletamispäevaks raagus. Igal sügisel reeglina on olnud. Vähemasti meie kandis.

Nojah, aga täna hommikul oli üsna krõbe külm. Kui siis päike hakkas puude võrasid soojendama, algas tõeline lehesadu. Vahtrad pildil olid veel eile täiesti kenasti lehes.
Poisid hakkasid vaarikaid istutama. Algul oli jutt, et ma ei lähe õue, aga siis tuldi ikka kauplema, et tule ikka näita, mis ja kuidas. Õue jäingi. Poisid kaevasid auke, mina torkasin istikuid maha.
Madis läheb homme kooli, Magnusel uue koolis jälle tsükliõpe ja järgmised kaks nädalat kooli pole. (Ma väga loodan, et anti süle ja seljaga koduseid ülesandeid). Magnus lubas homme istutustöödega jätkata.

Poisid tassisid terrassi pealt aiamööbli talvituma. Kurb - nii tühi see terrass nüüd.
Magnusel oli jube tihe koolinädal. Elas linnas Oru kooli aegse pinginaabri juures Mustamäel. Vähemasti alguses on ta uuest koolist ja erialast vaimustuses. (Seal saksa ärikeelt ei ole. See oligi põhjuseks, miks ta Säreverest ära tuli. Võõrkeelega peaks ikka alustama algusest). Sama hästi oleks võinud olla prantsuse ärikeel või mis iganes.
Poiss on õppimisest huvitatud puht majanduslikel kaalutlustel- kui hinded korras, hakatakse maksma stipendiumi. Tallinnlastest õpilastele 600 krooni, teistele 900 krooni. Poiss tegi natuke kalkulatsioone ja arvas, et siis saaks omale läpaka jaoks raha koguma hakata. Kaup jäi nii, et 3/4 eest hoolitseb poiss ise, 1/4 -ga toetame meie.

Noorem poiss mainis ka, et oli leidnud Tartu Ülikooli erialade hulgast midagi, mis teda huvitaks.
Esmakordselt on ta kooli suhtes positiivselt meelestatud.
Oru kooli 9 aastat olid koledad! Saaremaa meeldis väga, aga oli ikkagi liiga kaugel ja poiss ei ole ühikainimene. Nüüd siis see täiskasvanute gümnaasium. See õhtukooli värk mulle kohe üldse ei meeldi, aga kui poisile meeldib ja tal läheb seal hästi, siis las olla. Ma ainult loodan, et selleks ajaks, kui poiss lõpetab, pole matemaatika eksam kohustuslikuks tehtud ja et ta õpiks mingilgi moel kirjandit kirjutama. 9. klassi eesti keele eksam oli ideaalilähedane, aga see kirjand... 100-st 40 punkti on ikka kole palju. Poiss sai miinimumpunktid. Päris nulliring ei olnud. Kaja sõnade kohaselt oli see olnud 4. klassi tasemel. Aga teema oli ka hull: "Kooli kaks nägu" või midagi sinnakanti. Sel teemal kirjutaks ehk gümnaasiumi lõpetaja, mitte aga 15-aastane "jõnglane".

Tuhlates käsitöömaterjalide mappides...

... leidsin üsna palju huvitavat ja kaua seisnut.
Tegelikult ajendas neid vanu mappe lappama soov üles leida hea peotäis sussitikandi mustreid.
Kergesti mõjutatav :) nagu ma olen, ei anna rahu see sussikursus. See on asi, mida mu ema oskas, minul tol ajal polnud piisavalt kannatust, et ka õppida. Seega - loll mis loll! Ja kuna ma olen selle kursuse ajal lennus, siis mõtlesin veidi iseseisvat kodutööd teha (Jee ma teen! Tea, kust see aeg lähema kahe nädala jooksul leitakse?)
Nojah! Lõpuks leidsin ju kah midagi, aga minu mäletamist mööda oli neid mustreid ikka märksa rohkem. Kadunud! :(

Leidsin üles ka vana ajakirja Maret mustri- ja lõikelehe.Ning varrastel kootud lina mustri. See lina oli mul millalgi ammu-ammu ühel käsitöönäitusel (Vist Tohisoo mõisas). Ära osteti! Ja väga kõva raha eest!

Leidsin ka Tädi Hilja käega kirjutatud krae kudumise juhendi. (See on see rullkaeluse ja pitsilise kraeosaga villane asjandus.)

Siis, oh üllatus, leidsin üles ka kudumisraamil kudumise juhendi (äärmiselt tuhm masinkiri, varsti pole enam loetav.)

Krae kudumine

Luua 56 või kõrgema kaelaosa sovimisel 66 silmust.

• 30(40) silma perempidi, 16 silma pahempidi, 1 silm parempidi, 4 korda: 1 õhksilm, 2 silma kokku, 1 õhksilm, 1 parempidisilm
• 27 silma parempidi. Keerata tagasi
• 1 silm kudumata, 15 silma pahempidi, 2 silma parempidi, 4 korda: 1 õhksilm, 2 silma kokku, 1 õhksilm, 1 parempidisilm
• 8 silma pahempidi, 3 silma parempidi, 8 korda: 1 õhksilm, 2 silma kokku, 1 õhksilm, 1 parempidi - keerata tagasi
• parempidi ääreni (28 silma)
• terve rida kududa parempidi
• 33 (43) silma parempidi, 16 silma pahempidi, 1 silm parempidi, 4 korda: 1 õhksilm, 2 silma kokku, 1 ühksilm, 1 parempidisilm
• 12 silma parempidi, 1 õhksilm, 18 silma pahempidi, keerata tagasi
• 1 silm kudumata, rea lõpuni parempidi (30)
• 5 silma järjest maha kududa, 9 silma parempidi, 16 silma pahempidi, rea lõpuni parempidi

10 rida annab ühe salli saki. Täiskasvanule kududes on vaja 35 sakki.

Tähelepanu nendes kohtades, kus tuleb korrata 4 või 8 korda! Rea algul nagu ikka üks silm kudumata.

Kudumisraam

Loodan, et järgnev tekst on arusaadav. trükkisin selle maha äärmiselt halvasti loetavalt pleekinud ja kulunud lehelt. Sorry!

Kudumisraam on valmistatud lehtpuidust ja kujutab endast ristkülikut, mille otsmised vastastahud on naelastatud. Naelastuse erinev tihedus võimaldab reguleerida lõime tihedust. Kudumisraami juurde kuulub veel lõimejaotusliist, mille ülesanne on lõimele vaheliku kindlustamine.
Kudumisraamil on võimalik põimida rüiu-, pärl-, pind- ja gobelääntehnikas kudumeid, mille laius on kuni 45 cm ja pikkus 50 cm.

Kudumisraamil töötamise põhimõte:

Lõime kinnitamist raamile alustatakse alumisest vasaku nurga esimesest naelast. Vastavalt lõime tihedusele ja materjalile valitakse kas tihedam või hõredam naelastus.
Lõim tõmmatakse raamile keskmise pingega. Seejärel põimitakse heegelketi põhimõttel alumine ja ülemine suga. Soa materjaliks võetakse olenevalt lõimematerjalist tugev puuvillane nöör, mis tõmmatakse pingule kudumisraami külgpuude vahele. Soa ülesanne on lõimelõngade ühtlase vahekauguse kindlustamine.

Ühtlaste vahedega korrastatud lõimelõngade vahele asetatakse raami ülemisse ossa kuuluv lõimejaotusliist nii, et paarituarvulised lõimelõngad jääksid jaotusliistu peale, paarisarvulised aga selle alla.

Et saada teist vahelikku, tuleb niied eelnevalt sõlmida ümber paarisarvuliste lõimelõngade ja sõlmida 5-6 kaupa seejärel omavahel kokku. Hiietest tõmmates tekib järgmine ehk teine vahelik (Sellest osast ei saa mõhkugi aru!)

Labase põimkoe saamiseks põimitakse koelõng kord esimesse vahelikku, kord niietest tõmmates nn teise vahelikku. Koelõng vajutatakse kinni kas kahvli või vastava hargiga.

Kuna käesolev kudumisraami kasutamise juhend on napp ega ole varustatud skeemidega ning fotodega, palun täiendavalt põimkudumite oasa lugeda Käsitööalbum nr 10 1975.a numbrist Erika Tampere artiklit "Vaibakudumisest raamil".

Külm oktoobrikuu hommik

On 11. oktoobri varahommik. - 4, 4 kraadi õhus. Maapinnal siis rohkemgi veel. Esimese pildi tegin kell 8.
Päike hakkab metsatuka tagant välja piiluma.
Hallaokkad aedhortensia lehel

Jäätunud rohi

Sinka-vonka jäljerada - nagu oleks juba talv

Tore! Hakkab peale see igahommikune kraapimine!

Vahtrad leekides

Tööpõld on lai. Aga tegijat ei ole! Ma pean praegu ennast enne kauget reisi nagu s...a pilpa peal hoidma :S

Külm on! Ruttu sooja tuppa tagasi!

Sügise ööl on üheksa poega

Lausa uskumatuna näib sügisilmade muutlikkus. Eile sadas nii, et maa põrus, pilved olid puulatvades kinni.
Täna särab taevas ere päike ja kõik on nii hele, särav ja helge.

Koibik ja valimiste-eelne üllitis

Teadupärast on ämblikel ja ämblikulaadsetel kaheksa jalga. Tollel isendil, kes suvatses ei-tea-kust välja ilmuda ja üle mu töölaua kooberdada -tol oli vaid kuus koiba. Lugesin kohe mitu korda üle kontrollimaks, et kes see nüüd see loll on. No sain kuus, võta või jäta! Vasakuid koibi neli, paremaid kaks. Siis äkki jäi too elukas seisma ja tõstis ühe vasaku koiva "suu juurde" ja nakitses midagi. Ei tea, mis ta oma ämbliku-aruga tegi? Puhastas varbavahesid? Kratsis? Lakkus? Turovski kindlasti teaks seda.
Üldiselt pole mul koibiku vastu midagi. Las tatsab. See on üks väheseid ämblikulaadseid, kes mu meelest vastikud elajad pole. Selline ohutu tundub teine olevat, sest mis ohtu võiks olla mingitest niitpeenikestest koivakestest.

Ahjaa!

KOV valimised pole enam mägede taga. Postkastist võib aeg-ajalt erineva suuruse ja paksusega üllitisi leida. Viimane saadetis oli läbimärg, sest tormituul oli postkastil luugi üles tõstnud ja vihmapilv oli tuule mahitusel kallanud sinna kenakese koguse märga ollust. Kuivas teine siis pliidiraual ikka ühte ja siis teist külge keerates ning vahepeal hõlmasid lehvitades.

Lõpuks sain aru ka, mis tolle papri nimi oli.

Aga mis see õieti oli? Ajaleht? Kõrvutasin teist valla lehega ... ei ole ajaleht.

Ajakiri? Eee... ajakiri peaks olema klammerdatud. See pole. Ajalehe ja ajakirja nimes kirjutatakse mitmesõnalise nime puhul mõlemad sõnad suure tähega (sõna "ja" väikese tähega). Või on nüüd uued kombed? Kõik võib olla. Alles see oli, kui "üksteise" ja "teineteise" kasutamine vabaks anti.

Millele siis pilk pidama jäi?

Korraldavad piisava bussiühenduse vallasiseselt ja Tallinnaga.

Toetavad õpetajate, lasteaiaõpetajate jne enesetäiendust ja kraadiõpet.

Toetavad õpetajate ja abipersonali senist head töökeskkonna ja -õhkkonna jätkumist. (Ei saa aru!)

Toetavad Kose Teeninduskooli rekonstrueerimist.

Toetavad piirkondlike küla- ja noortekeskuste väljaehitamist.

Aitavad kaasa oma põllumajandus- ja käsitöösaaduste otseturustusele kohalikul turul. Kus on Kose turg? See kaltsukas Marxi baari taga?

Tagavad valla kõigi piirkondade inimväärse elukeskkonna ja tasakaalustatud arendamise.

Korraldavad uue Rahkvälja maastikukaitseala moodustamise. Ha-ha-haa! See asi on juba korraldatud! Kohtu-keiss on läbi. Vald kaotas.

Toetavad külaliikumist, aitavad kaasa uute küla- ja alevikevanemate valimistele, külaarendamise seltside loomisele, külade-alevike arengukavade koostamisele. (Tea, kuda nad seda toetavad?)

Tõhustavad isetegevuslike prügimägede likvideerimist. (Nõrava prügimägi pandi kinni. Loodus tühja kohta ei salli. Kuda sellele isetegevusele lõpp tehakse?)

Aitavad kaasata välisinvesteeringuid turismipiirkondade nagu Nõiakaev, Tuhala, Tammiku ja Siniallika väljaarendamiseks. Vot seda plaani tahaks kohe täpsemalt lugeda. Nõiakaevust ja Siniallikatest saan täitsa aru. Aga mis on Tuhalas ja Tammikus? Mõlemas vaid mõisate varemed. Need rangelt eravalduses. Vähemasti meil.

Toetavad küla kodukordade väljatöötamist. (Koolis on kodukord. Külas ka? Too on õite huvitav!)

Jätkavad vallateede remondi ja aastaringse hooldusega. Plaanivad nende teede järk-järgulist tolmuvabaks muutmist. (Alles plaanivad? Millal meite ääremaale jõutakse? Mitme aasta pärast? 10?, 20?, 30?)

Torm jätkub

Täna on päev läbi tuul lõõtsunud ja oksi puude otsast alla pillutanud. Läksime kuuendikega välja puude lehti korjama, aga leppadele me ligi ei pääsenudki - jõgi oli tugevasti üle kallaste valgunud.
Sõitsin Tartu maanteed mööda ja nägin, et Kuivjõge säng on jälle vett täis. Triiki küll veel mitte, aga uhkelt lai on see jõgi küll. Sügisene suurvesi on käes!

Arutasime, et meil polegi veel pilti kutsika suurusest pea viiekuusena. Minul see pildi tegemine ei õnnestu, sest kutsa peab kogu aeg hüplema, kepslema ja mind sakutama. Nüüd saime pildi kätte - koer vahtis mind ja klõps tehti hoopis teisest suunast.

Üks väike idee talveks laagerduma

Idee seotud nende väikeste roosidega. No ei oska ma leida kohta, kuhu need istutada. Täna tormis ja vihmas õue peal lonkides jäi pilk äkki sellele tagurpidi maasse susatud kuuseladvale pidama.

Otsisin arvuti fotode kaustad läbi ja leidsin ainult selle vihmase pildi. Lõikamise tulemusel jäi ta selline imelik ja udune. See selleks.
Vot selle harkjalaga olen suvel hädas. Pärast niitmist tuleb ikka minul neid rohuliblesid aiakääridega sälkida. Äärmiselt tüütu tegevus!
Vot ja nüüd mõtlesingi, et mis oleks, kui...

a) kooriks kivikõrbe pealt rohukamara maha
b) teeks (tegelikult küll laseks teha) graniitkividest ringi analoogselt lipumasti ringpeenraga. See ring peaks ikka suht kõrge olema, sest all on puhas kivipind.
c) veaks uude ringpeenrasse mulda
d) istutaks roosid ümber selle kuuse-harkjala

Nende a - d punktide kirjutamise käigus hakkas see plaan mulle kohe täitsa meeldima. Nüüd tuleb vaikselt ääriveeri neid kandvaid,vedavaid ja müüri laduvaid jõude moosima hakata. Omale võtan vastutusrikka projekteerija, brigadiri ja ülevaataja rolli. Noh ja lõpuks siis ka istutamise töö.

Arvan, et see plaan võib täiesti teostatav olla, kui vaid leiaks koha, kus graniitkive leidub.

Tormise päeva pärastlõuna

Teine reid tormisesse õue.
Seekord käisin kunagisel maasikapõllul. Nüüd pole seal maasikatest enam jälgegi. Või siiski - kohati vilksatab kuivanud kõrte vahel midagi musta ja läikivat. Oh heldus - küll sai seda musta kilet maha sätitud! Selle all jooksid ringi mügrid. Sõid juurikaid ja kergitasid maa seest välja maasikataimi. Timmu käis neid seal jahtimas ning välja kraapimas. Kiletükid aina lendasid! Olid ikka ajad! Varsti kasvab sinna mets. Meie seda metsana võib-olla ei näegi või mine sa tea...

Igatahes ülemöödunud kevadel istutatud männitited paistavad juba kuivanud kõrte vahelt välja.
Ja ümber istutamist kaua põdevad kuusedki on hakanud edenema. Kased on nii tublid, et nemad tulevad ise, kasvavad ise ja on üldse sellised hakkajad ja elujõulised.

Oi, kuidas sajab! Pildile see sadu küll ei jäänud, aga vaade vanale pargil on ikkagi selline nukravõitu.

Minimaalselt sai ka kasulike asjadega tegeldud.

Tõin väikesed roosid kasvuhoonesse sooja. Neil nüüd isegi pungad peal! See on siis ikkagi õige jutt, et potiroosist võib kasvada tavaline suur roos. Aga kuhu need roosid kevadel istutada?

Viinapuu sai tagasi lõigatud.