Ei või olla - juba???

Ilmajaam hoiatab libeduse ja tuisu eest!!! (ajalehest Postimees) Foto: ELMO RIIG/SAKALA

Hakkab aga jälle peale! Siiski natuke nagu varavõitu tuleb see talv. Kole küll, kui tuleb kuus kuud seda talve taluda! Kahest kuust oleks küll ja enamgi veel.

Paaril korral on ette tulnud kurioosseid ilmastikuolusid, mis meie perele meelde on jäänud. Vanema poisi viie-aastasel sünnipäeval oli väga soe ilm ja kõikjal selline kiilasjää, et hoia või kuivanud rohukõrrest kinni, et vaid püsti seista. Ja talvest tol aastal enam asja ei saanudki. Kevad tuli ikka õige vara. See - eest too talv algas ka väga vara. Minule olulisel päeval avanes aknast välja vaadates kummaline vaatepilt: maad kattis vähemalt 5 sentimeetri paksune lumevaip. Ja veel eelmisel päeval särasid lillepeenras värvirõõmsad daaliad! Looduse vembud on ettearvamatud!

September läbi - sügis käes

Ühe väikese kokkuvõtte suvest olen juba teinud. Nüüd, mil käes septembri viimane päev ja mul juhtumisi hetkel ka vaba tund, asusin "lõppkokkuvõtet" koostama.

1. Olensel kevad-suvel enda jaoks avastanud "aiahullude" seltskonna ja hoian blogide kaudu nende tegemistel silma peal. Kasu ka on olnud või? Muidugi on. Olen saanud palju uusi ideid, õppinud tundma taimede liiginimesid (mitte just hindele "5", aga kõva "3" ikka).

2. Kas olen ka ise miski "aiahull"? Ei ole!!!
Olen oma elust vaid viis aastat elanud korteris, ülejäänud aja ikka eramajas, mille ümber nii köögivilja- kui ka iluaed. Aias toimetada mulle meeldib. Aeda uuendada meeldib. Aga mõõdukalt. Miks mitte aktiivsemalt? Selleks on mitu põhjust. Esiteks minu töö, mis ei alga töökohta saabumisega ja ei lõpe ukse enda järel sulgemisega. Töö tuleb koju kaasa. Kahjuks. Selle kohta võiks öelda, et ise elan oma elu keeruliseks. Aga ma tahan areneda, tänapäevastes oludes muud moodi ei saa.Ei kujuta ettegi, et töötaksin praegu nii, nagu 10 aastat tagasi. Isegi mitte nii, nagu 5 aastat tagasi. Töötan suht "spetsiifilistes" tingimustes, mis nõuavad tsipa rohkem vaeva nägemist, kui see tavaolukorras oleks. Teiseks on mul sada muud huviala, millega vähem või rohkem edukalt saab tegeldud. Kus on selle jutu point? Eks ikka selles, et mul pole aega, jaksu, ... ja ei tea veel mida kõike. Tegelikult ei näe ka suurt mõtet ülearusel rassimisel.

3. Mu kodu on sellises kohas, kus puuduvad nö piirded - pole tara, seega pole ka seisukohta "siit - sinnani ja ei sentimeetritki rohkem". Piirdeks on kurviline kruusatee, vastasküljel looklev jõgi ning ülejäänud kahes küljes talu piirikraavid. Iluaeda selle klassikalise mõttes on suht vähe. Oleme lähtunud sellest, et me elame maal, looduses ja kõik meie ümber ongi võimalikult looduslähedane. Meil on palju puid. Kõigepealt muidugi asundustalu rajamise ajal istutatud vanad ja hirmsuured puud. Kaks erineval ajal rajatud parki, mille asemel varem olid karjamaad (Õudukas, aga linnadaame pidi kunagi lehmi lüpsma. Käsitsi!) Meil on palju murupinda (tegelikult küll madalalt ja sageli niidetavat rohumaad, mille võrdlemine muruga on ehk õigele murule solvav).

4. Ma ei taha liiga palju lilleliike. On rahulikum. Meie aed ei ole kohe kindlasti mitte kollektsiooniaed. Kunagi kingiti mulle korvitäis huvitavate sortide tulbisibulaid. Juba esimene külm võttis ära enamuse neist.

5. Mulle väga meeldivad roosid, aga nende kasvatamisega olen jäänud alati kimpu. Kõige suurem probleem on meie asukoht soo servas, mis toob meile kevadel pikalt hallaöid.
Minu meelest on roos nii kuninglik lill, et teda tuleb eksponeerida aukohal. Ainult roosid ja ei mingit muud tuustakat tema kõrval. Kuhu aga oma aias see kuninglik peenar rajada, selles küsimuses jään ikka ja alati hätta. Kas on viluvari, kas on sootuks põhjakülg või on otsetee avatud soost tulevatele külmadele.

6. Kunagi aastate eest oli mingi imelik komme, et käidi kodudes viljapuid- põõsaid loendamas. Tol ajal oli neid ikka röögatult palju, sest olime lõpetanud loomapidamise ja suht palju "niisama maad" jäi järsku üle. Nii saigi pistetud maha küll mustsõstraoksakesi, küll tikripõõsa oksakesi. Õuduste labürint - põõsaid oli kokku üle saja. Nüüdseks oleme julmalt juurimistööga tegelenud. Mis ikka liiga vilus ja liiga vahtrajuurte ja laiuva võra võimuses, see välja.

7. Kasvuhoone. Eelmise suvega ei anna võrreldagi. Seadsin end kevadel fakti ette, et vot nüüd teed kasvuhoone korda ja kogu lugu. Aitab jamast. Elu kisub aina keerulisemaks. On vähemalt oma aiast ja kasvuhoonestki meesperele miskit lauale panna. Küll nüüd on mõnus elu! Noorem poiss ütles, et kui tõesti hätta jääme, küll me kuidagi ikka ära elame. Praekartul rohke sibulaga ja kõrval mõni hea salat - mida veel tahta võiks. Ja nii ongi. Suurest hoidiste rallist oli tõesti palju kasu!

8. Minust ei ole ikka maasikakasvatajat. Olen mitmel korral üritanud maasikamaa korrastamisega hakatust teha, aga tagurpidi minema hiilinud - liiga jube töö. Ilmselt lükkan hoolduse seegi kord jälle kevadesse. No ei näe ma mingit kohustust minna sellise jubeda sügisilmaga sinna küürutama. las jääb, nagu on. Teinekord võib laiskusest isegi kasu olla. Kord juhtus nii, et mul jäi maasikamaa jälle korda tegemata. Vennanaisel aga peenrad kõik puhtad, nagu korralikul perenaisel ikka. Tuli külm ja lumevaene talv. Kelle maasikataimed võttis talvekülm ära? Kes korjas järgmisel suvel suure saagi? Ehhee!

Miski alapunkt veel lahkamata? Ei tule hetkel meelde.

Vaatan ja imestan

"Uni ei too uuta kuube,
magamine maani särki"

Ilmselt tuleb sellega nõustuda. Aga mitte selle järgi talitada. Laiskvorsti asi....
Aga on inimesi, kes magamise peale aega ei kuluta. Kuidas muidu seletada asjaolu, et inimesed on arvutis ja internetis kell 3. 20 (!) ja isegi 4. 20 (!!!). Just äsja vaatasin ja imestasin selle üle. No mina küll ei jaksa ööpäevas 20 tundi üleval olla. Keegi tarkpea olevat olnud, Einstein või keegi teine temataoline.

Esimene sügistorm

On 27. september ja õues möllab esimene arvestatav sügistorm.
Vihma ei saja, kuid tuul on väga tugev. Iiliti kohe väga-väga-väga tugev.
Meie kandis on tavaline taks selline: on tuul - ei ole elektrit. 2 tundi 45 minutit olime elektrita.


Nüüd hakkab kell juba üheksa saama. Kogu hämar-pimeda aja on laual põlenud küünlad ning igaks kümneks juhuks on ootevalmis taskulamp - meil siin täna vahelduvvool: kord on ja kord ei ole seda va elektrit. Enamasti ei ole. Ja loomulikult ei tegelenud ma valgel ajal teps mitte tööasjadega. Kuis need nüüd tehtud peavad saama, seda teavad vist ainult nood ahvid, kes elektriga mängivad.

Pühapäev

Küll oli tihe ja väsitav laupäev! Ja kogu külaplatsi projektitööde tegevus jääb seisma seniks, kuni kohal on käinud arheoloogiline järelvalve.
Tegelikult jama selle muinasasulakohaga! Kuni seal kasvavad kolme meetri kõrgused nõgesed, takjad ja mingi enelarisu, seni pole kellelgi sooja ega külma, kas seal maa sees on 2, 20 võ 2000 potikildu. Aga kui keegi tahab hakata midagi ehitama, on kohe arheoloogid platsis. Ja hoidku taevas, et sellelt maa-alalt ei leitaks mõnd majapõhja või sepikoja jäänuseid. Siis oleks projektitöödega kohe aastaks rahu majas - tulevad kaevamised.

Minu mees on järeleandmatu igasugustes arheoloogia valda kuuluvates küsimustes. Ta on nüüdseks natuke kursis ka naabervalla aktiivsete külaseltside tegemistega. Ta tahaks näha, et neil tegusatel inimestel jätkuks aega ja tahtmist muuhulgas üle kontrollida ka kõik oma külade arheoloogiliselt ja pärandkultuuriliselt olulised obkjektid. Vaja oleks märgistamine ning hooldus. Nende objektide "inspekteerimiseks" ongi parim aeg just hilissügis ja varakevad, kui rohi pole rinnuni. Ta oleks ise lahkesti nõus ka vastavat teavet jagama ning asjatundlikku nõu andma.

Mis siis täna tegema hakata? Kustutasin ühest postitusest nädalavahetuse tööde nimekirja ära. No ei ma kõike jõua!

Põhitegevus: Homseks koolituseks materjalide ettevalmistamine. Nüüd on mul lõppude lõpuks olemas ka koht, kus peale kinnise VIKO saan üles laadide HotPotatoes harjutuste faile. Igaks juhuks laadisin üles lisaks veebiversioonile ka harjutuse tööversiooni.

Ta ongi nüüd kohal

Sügis. Nüüd siis juba pöördumatult ikka hullemaks ja hullemaks minemas.
Otsisin õues kaikaid, mille külge meie klassi plagu kinnitada, kui kuulsin äkki sookurgede kurluutamist.
See on loodushääl, mis teeb igal sügisel meele nii nukraks. Nii kaua kui mäletan, olen oma lemmiklinde pikale rändele saatnud ikka sõnadega: Tulge peagi kõik elusalt ja tervelt tagasi!
Minu jaoks ei ole kevade kuulutaja ei lõoke, ei kuldnokk ega pääsuke. Kevad on käes siis, kui üle Heinassoo kaigub esimene valjuhäälne sookure hõige. Enamasti toimub see kuskil 24. - 28. märtsi paiku.
Täna oli suur hulk kurgesid minemas. Võib-olla nukralt, võib-olla lootusrikkalt - kes teab.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nimelt olin ikka huvitatud KOV valimiste kandidaatide nimekirjast meie vallas. No ja eks ikka internet on see koht, kust abi saab. Sisestasin aadressi http://vvk.ee/ ja leidsingi üles. Oi, kui palju tuttavaid nimesid! Nojah, tuttavaid inimesi nende tuttavate nimede taga on muidugi märksa vähem, aga siiski.

Lõpuks ometi...

...hakkab nädalalõpp silme ees terendama. Kuigi jah - mis nädalalõpp see on, kui laupäevane päev kulub ikkagi kooli ürituse peale. Oleks siis vähemasti ilma!

Eile hilisõhtul sadas väga suure pladinaga. Kuulsin kolmel korral ka mingit kummalist kõminat. Akna peal kõõludes ei kostunud enam midagi. Nii kui akna kinni panin ja oma toimetuste juurde asusin, kostus uus kõmin. No seda olen näinud, et välgud sähvivad, kuid ei mürista. Nüüd siis müristamine välguta.
Hommikul kostus küüni tagant jõe kohin üsna valjusti. Seda vihmakest pidi ikka õige kõvasti kupatama!

Nädalavahetus saab olema väga töine ja huvitav!
Mul tuleb natuke lisatööd teha, kuna üks minu klassi laps murdis käeluu. vasakukäeline laps ja pidi see õnnetus siis just vasaku käega juhtuma! Ta on väga tubli laps ja oma ääretu kohusetundlikkusega püüdis eile kõik ülesanded kaasa teha ja kirjutas parema käega. Oli veel õnnetu, et käekiri nii kole. Teen tema jaoks mõned ülesanded arvutisse. Arvutihiirt hoiab ta ikka parema käega.

Aga mul on lõpuks ometi hääl tagasi! Poolteist nädalat oli seda jama.

Sügis edeneb

Kuda nende tasuta lõunatega pidi olema? Et justkui tasuta pole? Oo jaa - on küll!
Nii! Pahameel sai sõnastatud ning nüüd võib pilte vaadata.

Ilmselt sai kevadel ostetud kribuõielise tsinnia seemnete pakk. Kuidagi teisiti ei oska põhjendada niiiiii pisikeste õitega tsinniate olemasolu. No OK, võib-olla mul on nad vales kohas ja vale valgusrežiimi käes, aga kooliaias on nad täpselt sama kribud. Teisipäeval just käisin teisi vaatamas. Iiiimelik!
Aga vahtrad lähevad iga päevaga punasemaks.

Selline pilt avanes üle küüni katuseharja. Toomingas juba suisa raagus.

Aga vot see on vahva leid! Suvel ei saanud arugi, et sauna taga on metsviinapuu paar vääti kase otsa sokutanud. Aga nüüd saab see kask uhkeldada punase sügiskleidiga. Tehku teised järgi või maksku kinni!

Magnus tuli väljast ja porises, et enam ta Rootsi Teele ei lähe. Tänitas mitmete tegelaste üle- küll oli liiga palju tigusid ja küll olid teravad kastanimunade kestad. Ja siis olla ta kokku põrganud ühe kergesti ärrituva rohulutikaga. (Kirjutasin selle killu paberitükile, et siis, kui arvuti taha istun, saan selle kirja panna.)

Tänane kirjavahetus Comeniuse bürooga tähendab seda, et mul tuleb lähiajal ennast Ardusse toimetada. Ma ei tea, kas meie eelmise projekti ajal oli vallas sama raamatupidaja või äkki on uus. Aga tuleb minna üht koma teist arutama. Ma ei taha neid rahaasju ajada! Oh, küll mul oli eelmise projekti ajal ikka hea elu!

Huvitav leid

Selline huvitav leid siis: foobiate loetelu alfabeetilises järjestuses. Peaks jätkuma igale maitsele :) Teinekord on juhtunud, et tuleks selleteemalist võõrsõna teada, aga võta näpust - ei tea. Antud postituse kiiremaks leidmiseks lisasin ka täpse sildi.

Sügisene varahommik

Lõpuks ometi!
Üks paranemise ilming sai juba täheldatud - köha hakkab taanduma. Kohe imelik, et sain öö läbi magada!
Aga häält pole ikkagi! Täna teen Pireti soovituse järgi. Vaatame siis, kas aitab. Ja järgmisel esmaspäeval lähen teise kooli õpetajate ette... sellise käriseva ja kohati suisa kaduva häälega?

Lugesin kommentaare Postimehe artiklile.
Mis inimesed need küll on, kes niisuguseid mürgiseid ja kitsarinnalisi kommentaare kirjutavad??? Miks küll on igaühel ütlemist (enamasti halvasti) just õpetajate kohta? Kas sellepärast, et kõigist teiste ametite esindajatest võime suurema või väiksema kaarega mööda laveerida, aga õpetajatega puutume me kõik kokku paratamatult? Kõigepealt ise, siis laste, siis lastelaste kaudu...
Ja tehku õpetaja midagi või, hoidku taevas, jätku tegemata - ikka on tarku, kes tümitama kukuvad. Teine selline koht on Koolielu vestlusring. Kui seal sekkub püstitatud teema arutellu lapsevanem, siis ei jää kivi kivi peale. Paraku on seal uueks tendentsiks ka mürgised sõnavõtud õpetaja - õpetaja liinil. Delfit ei külasta, aga see pidi olema veel kõikse hullem.

Marss tööle! Täna tuleb kole vara kohal olla. Ega´s muud - kurvid saab jälle sirgeks sõidetud...

Pilvepildid

Pühapäeva pärastlõuna õues

Hommikul Aruvalda sõites oleks pidanud fotokas kaasas olema. Teisel pool Pirita jõge on haavatukk juba ilus leekivpunane. Meie metsa haavad ei lähe selliseks kunagi.

Taevas sõuavad üsna kiirel kursil valkjashallid rünkpilved. Nad on praegu hoopis teist nägu kui nad suvel olid. Sellised madalamad, rohkem pikkusesse veninud.
Vahtrad on nädalaga palju värvikamaks läinud. Eemalt vaadates õunaaias väga hull seis polegi - noh et puud tühjad või nii...

...aga lähemalt vaadates vaatab lehtede vahelt vastu järjekordne tegemata töö - ei tea, kes peaks õunad puudelt maha võtma??? Mehed naeravad, et nemad ei tea sellest midagi. Nemad keerutavad aga pöidlaid kõhu peal, sest "glavnõi kamandujuštši" on rivist väljas...

Rivist väljas jah. Ma pean vaatama, kas vanade varude hulgas juhtub sinepiplaastrit olems. Mulle ei meeldi, kui ma tunnen selle olemasolu, mida tavaliselt nagu tajuma ei peaks.

Ära on tüüdanud - terve nädal juba selline kehv seis. Võiks juba küllalt saada.

Mulle väga meeldib, et nüüd on aeg kokku lepitud, millal lähen ühte Harjumaa põhikooli õpetajatele e-õppematerjalide koostamise võimalusi tutvustama. Tean ka enam-vähem, millised on nende ootused. Nüüd, kui asi on konkreetne, saan hakata materjale ette valmistama. Vot see on asi, mis mulle meeldib.

Ja nüüd on väike elupuu-tita ka maha istutatud. Ümber vanade õunapuukändude tuleb madalate okaspuuvormide ala. See elupuu on Timmule. Meie vana truu Timmu läks koerteparadiisi minu sünnipäevale järgneval ööl. Tean kindlalt, et siis oli juba uus kuupäev ette tiksunud. Hommikul mähkisin ta sooja teki sisse, et lühikarvalisel koerakesel pikale teele asudes külm ei hakkaks. Õnneks on nüüd olemas Pontsu, kellest on meil ainult rõõmu.

............ Vahepeal on mitu tunnikest õhtu suunas tiksunud. Käisime kutsikaga jalutamas. No ei meeldi talle see trakside ja jalutusrihmaga ahistamine!

Elektrimehed on piirikraavi servast võsa maha võtnud. Huvitav, kas see jääbki nüüd nii? Kes selle laga koristab? Kas see kes laga tekitas või maaomanik?

Leidsin sellise huvitava põõsa. Marjad kobaras kahes kontrastses värvitoonis. Taimetark teadis öelda, et tegemist on viltlehise kuslapuuga.Ja pilved on nende mõne tunni jooksul õige mitme tooni võrra tumedamaks läinud...

Meie küla lugu

Nagu ikka minu plaanidega, põrkuvad need tavaliselt mitmete objektiivsete või subjektiivsete takistuste vastu.
Rääkisin oma mehele ühest ammu peas tiksunud mõttest, et võtaks kätte ja korrastaks meie küla talude aja loo (kaks sõna). Muideks, selgus, et sama plaan on mu mehel ka täitsa olemas. Hakatuski juba tehtud. Aga oh häda, isegi mu mees jääb selle tööga hätta! Korraliku töö saaks tehtud ainult arhiivides tuhnimise järel.

Proovin kirja panna meie küla talud nimede järgi.

Allika
Miku
Kaevandu
Kraavi
Müüriääre
Jõeääre
Jõeääre saun
Tondiloss - Kunagi olnud Tuhala mõisa jahiloss.
Järve
Heinassoo
Pardi
Uus Maja
Jüri- Antsu
Sepa
Kõrgemäe
Reinu
Vähi
Kullamäe
Sarapiku
Sepa
Klementi
Lepiku
Vanaveski - ülejõe naabrid
Vanatammi - Asundustalu. Ehitatud 1934. Uued omanikud aastast 1971. Tulekahjus hävinud 1. augustil 1972. Sovhoosi abil üles ehitatud detsembriks 1972. Kahekorruseliseks ehitatud 19... Tule taevas appi! Ja ei mäletagi seda aastat! Poisid käisid siis juba koolis või ei käinud? Väikesed nad siis igatahes olid. No ei mä-le-ta!

Kaasiku - tühi
Toominga - tühi
Lehtmetsa - lammutatud; selle maadel oli pioneerilaager

Kaua võib?

Mu tavapärane elurütm on täiesti halvatud. Muudkui istu aga toas ja mossita nagu hiir mütsi all.
Ma pidin isegi juba sellist täiesti kohatut lauset kuulma, nagu seda on järgmine: "Sa peaksid ikka perearsti juurest läbi astuma."
Midagi ei astu. Ise tark :) Kogu see lasu, mis mu kodust töökohta ümbritseb, on hakanud siiski pikapeale mõningast (nimelt mõningast) mõju avaldama.
Ma vihkan igasuguseid kuivatatud taimi, aga praegu panin raudrohutee tõmbama. Kohe joon selle kardetavasti paraja õuduka ära ka. Eile kahjuks läks meelest ära apteegist islandi samblikku osta. No pole meie kandis selliseid männimetsi, kust seda leida!
Eile õhtul sai nalja ka. Käisin poistel järel. Nad istusid autosse, tõmbasid korra ninaga ja itsitasid, et autos pidavat olema tugevad viinaaurud. Ilkusid veel tükk aega teemal mina ja politsei. Et kuda mind ikka puhuma pandaks ja teine arvas, et tühja sest puhumisest - nad panevad mind piki sõidutee keskjoont kõndima - noh, et kas olen tasakaalus või pole mitte. Kutsikas oli poiste nägemise üle rõõmus ja hüples ringi... selle peale leiti, et vaene koer pidavat ka juba auru all olema.

Kui mu mees oma tööväsimuse välja magab, istutame mulle kingitud elupuu maha. Aga muidu on karta, et ka tänane päev möödub toas.

Midagi uut siin päikese all

Leidsin sellise kodulehe esilehe: Tuhala

Ma küll ei tea, aga kaldun arvama, et siinkandis on tekkinud revolutsiooniline situatsioon: ühed ei saa enam vanamoodi ja teised ei taha enam vanamoodi.

Ma ei saa mittttte midagi aru!
On meil tegemist külaseltsinduse regionaalpoliitiliste muutustega?
Minu teada on meil küladeselts (Tuhala - Kata - Tammiku). Sel isegi koduleht olemas. Mis oli küll piinlikult tühi, kuni Arne kätte võttis ja sinna hea "sulejooksuga" inimesena üht-teist kirjutas ning fotosid jagas. Nüüd pole sedagi. Põhjus: admin teatas, et temale selle eest midagi ei maksta ja rohkem ta sellega ei tegele. Nu vot!

Nüüd selgub, et meil on ka Tuhala külaselts! Mis ajast? Ja sellel külaseltsil saab olema ka oma koduleht. (See link ülalpool.) Tean ka, kes seda uut kodulehte teeb - väga asjalik inimene, uus elanik meie külas - nö "värske veri".

Arne on tegusa ja teadja inimesena olnud tegevusse haaratud nii selles külade- kui nüüd ka selles külaseltsis.
Peab siis see mihklilaat just samal päeval olema meie küla esimese päris ehtsa talgupäevaga! Päris sajatama paneb kohe! Aga klassijuhataja peab olema seal, kus on ta klass.

Nii väga tahaks näha, paljukest meil seda rahvast kohale tuleb! Pärast on natuke nagu piinlik minna ja "ülevaatajat" mängida, aga eks ma Arne selja tagant piilun ikka natuke.

Tegelikult ei tea ma meie oma küla elust suurt miskit. Kunagi ammu-ammu oli meil üks koosolek. Seal keegi ütles, et ah, mis sinu käest küsida, sa käid siin ju ainult magamas. No mis teha - mõni inimene käib tööl.

Ja et ma oma kodukandist midagi ei tea (ei teadnud), see selgus siis, kui käisid ettevalmistused kahe valla liitmiseks. Mäletan, et ühe tunni ajal läks uks lahti ning seal seisid kaks tursket härrasmeest. Ühte ma tundsin küll, aga kes too teine oli, polnud tol hetkel aimugi.
Hiljem õpetajate toas küsisin, kellega meie vallavanem siin ringi kõndis. Selgus, et too teine oli minu koduvalla vallavanem. No kust pidin mina teda teadma! Nime olin küll kuulnud... :)

Kuidas ma viina ostmas käisin

Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
Vot ja nüüd on asi sealmaal, et tuleb omal nahal ära proovida, kas sel jutul on ka jumet.

Olen ravimifirmade altarile juba ülearu palju andamit viinud, aga tolku pole kopika eestki. Nii läksingi viimases hädas Oru poodi. Pood oli õnneks parajasti tühi. Ainult üks kahtlaselt sinaka ninaga naisolevus oli poeseinale õla alla pannud. Ma ei viitsinud süveneda, kumb kumba toestas - sein seda olevust või vastupidi.

Läksin leti äärde ja teatasin poemüüjale, et nüüd on lugu selline, et ma tahan viina. (Viinakurat kikitas sellise avalduse peale kindlasti kõrvu ) Ega müüja polnud ka suu peale kukkunud. Nii me seal siis lõõpisime. Ikka selle va raske elu teemal.
Aga sininina passis edasi... Müüja naeris, et ju ta ootab, millal ma poest välja lähen ja üritab siis tutvust sobitada. Oli teine just sama murega poodi tulnud, ainult selle vahega, et tema tahtis võlgu võtta... No mul polnud küll vähimatki soovi mingi sinininaga vennastuda. Kodanik passiski juba ukse taga. Ja nagu karta oli - ujus ligi. Aga mitte sooviga minu viinapudelist osa saada. Tema arvas, et mul poleks kindlasti kahju annetada vaesele suguõele ei rohkem ega vähem kui 50 eeku. Ütlesin, et näe, ei saa. Endalgi teist vähe.

Nüüd ma siis istun siin arvuti ees - kael kinni seotud ja kange ning toas heljub viinahais..... Väk! Aga suva sellest, saaks vaid terveks!

Ja nüüd on selge ka tõsiasi, et mulle pole mitte määratud muhukirja kalossidega õue peal chillida :(
Täna juhendas Epp kalosside maalimist Habaja raamatukogus.
Aga:
1) Ma pole terve suve jooksul pihta saanud, kuskohast neid õigeid - musti ja klantsivaid kalosse on võimalik osta.
2) Täna on tõbi võimukam kui ta terve nädala sees olnud ongi.

Veel eilsest õhtust ajendatud mõtteid

Ja ikka sellest Kõue Rahva Majast.
Kuna köha öösel magada niikuinii eriti palju ei lase, siis oli vähemalt aega mõelda.

Piilusin seal natuke ringi ka.

1) Kohvimasinat igaks juhuks puutuda ei julgenud. Niisuguse peenikese aparaadi puhul tahaks kõigepealt kasutusjuhendiga tutvuda. Nii igaks juhuks :)

2) Vaatasin, et pliidi kohal sellest ventilatsioonivärgeldusest viib toru seinast läbi. Kahju, et oli pime, muidu oleksin läinud väljast vaatama, kuidas see asjandus välisseinas välja näeb. Huvitav, kas see ventilatsioon tuleb pliidi tööle panekul ka eraldi sisse lülitada?
Ma tahaks lõpuk jõuda omas köögis ka 21. sajandisse ja need kobakad pliitide kohale saada. Puupliidi puhul saan asjast aru - toru tuleb juhtida korstna ventilatsioonilõõri. Aga vot see elektripliit - tema puhul on vaja lõhnad, aurud, ving saata välja läbi seina. Nii kahju, et asi selgusetuks jäi. Ma ei saa ju survet avaldada, kui ei oska pisiasjadeni ära seletada, milleks ja mil viisil.

3) See majandamise pool... Mis valemiga seda küll korraldatakse?
a) elekter - Enamus üritustest on ju pimedal ajal + igasugused elektrit tarbivad seadmed.
b) küte - Küll ma püüdsin teisel korrusel jälile saada, kus on kas radikad või alumise korruse kaminast lähtuvad õhkkütte torude avad, aga ei suutnud välja peilida. Ju siis polegi. Siit veel suurem jama - kas tõesti kütab ülemiset korrust ka see alumise korruse kamin?
c) küttepuud - Olen kuulnud küttepuude ruumimeetri hinnaks ikka koletuid numbreid! Kas see on külarahva heategevuslik annetus, et iga külaseltsi liige toob natuke puid?

4) Kas maja on kogu aeg avatud? Mõtlen siin seda raamatukogu osa. Keegi peab seal ju ka see raamatukoguhoidja olema? Kas raamatud saadi kodudest heategevusliku annetuse korras? Kas raamatukogusse on tellitud ka ajakirjandust (Maakodu, Pere ja Kodu, Kodu ja Aed)?

5) On seal avalik Internetipunkt? Sellisel juhul jälle see maja lahtioleku aeg? Kas keegi arvutit tundev inimene on tavalisele külamemmele - taadile vajadusel abiks?

6) Kas maja aktiivsed külastajad on noorem rahvas (no ikka kõik ülalpool pensioniea piiri inimesed) või tulevad pensioniealised memmed - taadid majja ka väljaspool suuremaid üritusi?

7) Huvitav, kas pimedal ja külmal ajal tulevad sinna kokku ka teiste külade inimesed või ainult oma küla inimesed, kellele see maja hea kodulähedane koht?

8) Kas neil on olemas ka külalisteraamat?

9) Kas neil on olemas peale blogi ka paberil kroonika?

10) Kas nad küla suitsude sugupuid on hakanud tegema? See ju hea mõnus talvine tegevus ja kui üldse alustada, siis see on asi, millega on alati kiire. Keegi ei tea, millal meid ära kutsutakse.
Ise olen üsna Geni.com sõltlane juba, aga hätta olen jäänud ka paljudes liinides.
Seda siia praegu kirjutades hakkas see mõte mulle kohe väga meeldima - mitte sugupuu suguvõsale, vaid "sugupuu" talule. Ehhee!

No ja mina poleks mina, kui sellist vinget maja nähes ei hakkaks peas igasugused ideed keerlema.

Kõige peamine idee jääb ruumipuuduse tõttu kohe kõrvale. Aga siia kirja panen ikkagi -
see on kangasteljed ja kaltsuvaiba kudumine.
Meil kõigil on need va kaltsukotid tihtipeale sisukamad, kui riidekapp ise ongi. Vot kui hea oleks naistel kaltsuribasid lõigata ja juttu ajada! Keegi kooks vaipa, keegi lõiguks oma vaiba jaoks ribasid, keegi tikiks jne.

Kõue Rahva Majas

Täna õhtul pool kuus võtsime ette sõidu ajalooteemalisele üritusele Kõue Rahva Majja. Muidu tundus, et see on ikka üsna kaugel (on ju mu töökohtki kaugel), aga 25 minutiga olime kohal.

See maja on vist väga õige koha peale ehitatud, kuidas muidu on tal nii hea aura. Mis peaks minul selle majaga asja olema, aga tal on mingi võlu või tõmme või ma-ei-tea-mis, aga seal on tõesti hea olla.

Kammerlikus õhkkonnas ajalootunnis tutvustas Valdo Praust Kose kihelkonna teedevõrgu arengut läbi 1000 aasta.
Erudeeritud esineja "maaletooja" on Triigi külavanem Juhan.

Professionaalselt koostatud PowerPoint esitlust oli väga huvitav vaadata-kuulata.

Isegi minul kartograafias väga kehvasti orienteeruva inimesena oli põnev. Rääkimata Arnest, kes minu arust pidevalt kaartides tuhnib.

Kui ainult.... Jah, ma ei ole ikka veel terveks saanud! Pikapeale oli tõeline vaev ennast istuvas asendis hoida. Vaatasin aga enda kõrvale jääva katusealuse nišši poole ja soovisin, et ma võiksin olla nähtamatu ning sinna katusealusesse unkasse pikali visata, silmad kinni panna ja esinejat kuulata. No vahepeal muidugi oleks piilunud slaide ka.... Pea on justkui vatti täis, pisarad voolavad ja üldse aitas vastu pidada vaid kaasa võetud pudel vett. Vastasel juhul oleksin ammu trepist alla kapanud ja õues ennast hingetuks köhinud. Ja mis kasu sellest Brontexi tabletist üldse on, kui bronhides pole midagi - ainult kurgus... Ja jagu sellest jamast ma ei saa.

Homse päeva olen toas. Lubasin seda oma meesperele ja eelkõige iseendale. Aga, nojah, lubadustest annab alati ühel või teisel moel kõrvale hiilida. Eks homme ole näha!

Meetort

Taigen:
3 spl mett
2,5 dl suhkrut
3 muna
2 tl soodat
5 dl jahu

Kreem:
1 kg hapukoort
2 dl suhkrut

Valmistamine:

• vahusta munad kohevaks vahuks
• kuumuta potis mesi ja suhkur, kui segu on tõusnud keema, lisa munavaht
• sega juurde sooda ja tõsta pott tulelt
• lisa jahu ja sega tainas ühtlaseks
• jahuta tainas, vormi jahusel laual piklikuks tükiks ja jaga see kuueks osaks
• kuumuta ahi 250 kraadini
• rulli taigen lahti ja küpseta ükshaaval ~ 10 minutit
• sega hapukoor ja suhkur ning määri kreem jahutnud kihtide vahele
• purusta üks koogikiht pisikesteks tükkideks ja puista tordile
• lase tordil seista külmikus üle öö
• lõpuks tasanda ääred noaga ühtlaseks

Kringel

Koostisained:

150 g võimargariini
1 kl suhkrut
2 muna
2,5 - 3 kl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
2 tl kaneeli
2-3 peotäit rosinaid
1 kl õunapüreed

Valmistamine:

Rasvaine vahusta suhkruga.
Lisa ükshaaval munad ja omavahel segatud kuivained vaheldumisi õunapüreega.
Küpseta 50 min 180 kraadi juures.
Kook vala üle valge .sokolaadi glasuuriga.

NB! Kui küpsetad kringlit jõuluajal, lisa taignasse ingverit, nelki, kardemoni, šokolaaditükikesi, marmelaaditükikesi , pähkleid jne.

Väga maitsev kapsas!

Ja valmis saab 1 ööpäevaga!

2 - 2,5 kg kapsast lõika tükkideks koos kapsavarrega nii, et kapsas ei laguneks.
Lao kapsatükid emailpotti.
Puista iga kihi peale riivitud porgandeid ja tükeldatud küüslauku.
Vala peale keev marinaad:

1 l vett
0,5 kl suhkrut
~ 60 g äädikat
0,5 - 1 kl toiduõli
2 spl soola

Peale aseta raskus (nagu ikka kapsa hapendamisel)

Salat rohelistest tomatitest

3 kg rohelisi tomateid - tükelda
1,5 kg porgandeid - riivi
1, 5 kg sibulaid - lõika seibideks
Sega komponendid läbi, lisa 100g soola (võib ka veidi rohkem)
Jäta seisma 10 - 12 tunniks

Eemalda tekkinud mahl.
Lisa salati komponentide hulka:
300 g toiduõli
300 g suhkrut
100g 30% äädikat
terapipart
loorberit
Vajadusel kalla salati hulka eelnevalt teise nõusse kallatud mahl.

Kõik salati komponendid sega hoolikalt läbi. Kuumuta 30 min (mitte keeta) ja tõsta purkidesse. Kaaneta õhukindlalt.

Porgandikook

Taigen:
3 muna vahustada 0,5 klaasi suhkruga
1 klaas jahu, millele on lisatud 2 tl küpsetuspulbrit
1 klaas peene riiviga riivitud porgandit

Glasuur:
0,5 pakki hapukoort (250g)
0,5 kl suhkrut
1 sidruni koor ja mahl

Huvitav ja üllatavalt maitsev kook!

Mis täna tehtud, ....

....see homme hooleta!

Juhindudes nendest tarkadest sõnadest, võtsin üles porgandid ning punased peedid. Saak on
panipaika ära ka mahutatud, pealsed kompostihunnikusse taritud.

Aga vot maad ära kaevata täna küll ei viitsinud! Õigemini ei jaksanud.

Ja see tänane spordipäev on suutnud mind täielikult desorienteerida - selline tunne, et nädalavahetus on juba käes. Aga ole sa lahke - homme alles reede!

Vau! Kinupilt, missugune!

Ehh! No mis asi see nüüd olgu! Kunagi aastate eest sai vahitud seebikaid. Õnneks vaid ühte seriaali korraga! Siis ühe seriaali lõppedes (peaosas Sonia Smith) tegin selle seebindusega "lõpparve". Nüüd on uus magnet, mis tõmbab teleri ette, tahan või ei taha. Tegelikult selline... kuidas nüüd öeldagi... noh, selline kahtlase väärtusega saade, aga ju siis tootjad jagavad seda psühholoogia värki...

Tänane "Naistevahetus" oli rohkem selline huumorisaade.
Vahetusse läksid üle ootuste asjalik pungiplika ja paljulapseline tädi maalt. Ja mõni tegelane kippus või nahast välja pugema...., aga eks nädala pärast on näha, kas ikka tasus pugeda või oli see üleliigne ja isegi kahjulik ponnistus.

Ja millest see küll tuleb, et juba mitmendat korda on näha - kuulda, et ikka väga -väga alaealised on titemammad? Kus koolikott ja pinal on? Marss kooli, lapsed!

Muutliku ilmaga septembripäev

Koju sõites nägin taevas ilusat selgetes toonides vikerkaart. Pilt on tehtud üle Kanavere küla väljade.
Enamasti jääb vikerkaare algus kuskile metsade taha.
Vaid ühe korra olen näinud vikerkaare algust - see oli põllul. Jätsime auto seisma ja imetlesime seda vaatepilti tükk aega. See oli tõesti kordumatu vaatepilt! Ja see oli mu koduteel Äksi - Kolu lõigul.

Tööpäev ise oli piinarikas. Kuus tundi. Õnneks kolmas tund vaba. Hommikul oli vaevu hääl olemas. Mida tund edasi, seda vähemaks häält jäi. Lõpuks oli mingi kummaline sosin. Kuidas nii tundi anda on võimalik? Aga on! Ja võib-olla, et pareminigi kui muidu. Lapsed tahavad ju kuulda, mida neile räägitakse. Kui aga "volume" nuppu pole, siis tuleb olla hästi tasa, et kuulda. Me saime väga kenasti hakkama. Probleemile ütlesin, et kui ta ei saa intsidentidesse sattumata vahetunnis olla, siis olen ma valmis oma vahetunni ohverdama ja temaga koos klassis istuma. Ähvardasin ka tualetti kaasa minna, et seal jama ei tekiks. Selle peale tehti küll väga kohkunud nägu ja kaheldi, et kuda ma ikka sinna lähen.

Muuhulgas piirasid kolmandikud mind täna küsimusega, et millal nemad omale ajaveebid saavad teha. Neljandikel ju on. Nojah, eks see asi tuleb ette võtta küll, aga millal täpselt, veel ei tea neile öelda.

Septembrihommik

See klõps sai tehtud hommikul kell 6.12. Udu ei õnnestunud pildile püüda nii efektsena, nagu ta tegelikult looduses on. Ühel hommikul sõitsin tööle. Päike paistis (just sellel kõrgusel, et kaitsesirmist polnud mingit kasu ja ega päikeseprillidestki mitte)... no ja tol hommikul oli udu nii paks, et mul kojamehed töötasid tavalisel vihmakiirusel. Esiklaas oli pidevalt kleepuva uduga kaetud.

Ja soe on täna. Ja tuulevaikne. Kuna täna hommikul sai jälle liiga vara üles ärgatud, siis oli aega ajalehtede e-versioone lugeda ja Koolielu portaali vestlusringile sai ka pilk heidetud.

Poliitika teemal hoidun sõna võtmast, aga niipaljukest pean vajalikuks mainida, et mõni onu kipub KOV valimiste eel suisa oma nahast välja pugema. Aga kuidas ta, vaeseke, talve tuleku eel ilma nahata toime kavatseb tulla, sellest ma aru ei saa. Ja veel - .... ei, parem hoian omale :)

Aga vot Koolielu vestlusringi teemal võtan ikka sõna küll. See hakkab järjest rohkem kurikuulsa Delfi kommentaariumiga sarnanema. Küll urgitsetakse direktorite, õppealade, huvijuhtide kompetentsuse teemadel, küll lahatakse kolleegide tunnikoormusi, küll arvustatakse kommentaaride kirjastiili ja -viisi. Küll tehakse sarkastilisi märkusi kirjavahemärkide ja suurtähtede teemal. Pagan küll - mul on siinsamas teinekord tähevead sees ja suurtäht puudu. See ei tähenda, et ma kirjutada ei oskaks! Lihtsalt kirjutatut üle lugedes ei märka tihtipeale neid vigu.

Lisaks on Koolielu foorumi leidnud üks kahtlane tegelane, kelle peret ja lapsi väidetavalt represseeritakse. Pidevalt kedagi kas tapetakse või tehakse muid jõledusi. No peab ikka sellel piinataval visa hing olema! Tegelikult kipun arvama, et tegemist on kodanikuga, kellelt hakatakse vanemlikke õigusi ära võtma. Ja siis lugejad näägutavad vaese moderaatori kallal, kes neid jamasid õigeaegselt ei kustuta. Aga - me ju ise lisame õli tulle kirjutades neile jamadele kommentaare. Klounil on mõtet tsirkust teha seni, kuni tal jätkub publikut. Ja publikut on. Vaatamata sellele, et laimatakse konkreetseid inimesi, konkreetset kooli, valda ja jumal teab, keda veel.

Üldiselt on lugu nii, et isegi, kui oleks mingi teema, mille tahaks selles foorumis püstitada, siis jääb see küll tegemata. On muid võimalusi. Aga ikkagi kurb, et õpetajad niimoodi üksteist tümitavad ja igal võimalikul ja võimatul moel üritavad üksteisele "ära teha". Meie, kooliinimesed, peaksime siiski kokku hoidma. Nojah, see on pelgalt minu arvamus.

Uus ja huvitav leid

Et gmail on üks hea ja mahukas meiliteenus, sellest olen ammu aru saanud. Täna sain uue põneva leiu osaliseks. Nimelt oli mu postkastis üks tundmatu aktiivne aken ühe küsimusega. Küsisin siis vastu, et kellega sa minu postkastis räägid? No jummalast lahe! Nagu teine Skype kohe!

Vaatasin, et Marikal ka kirjas, et on on-line....
Sai ka temaga suheldud ja hariduselu asju Eestimaa maakohtades arutatud.
Kurb küll, aga tema suletud kooli üheksal inimesel ei ole siiani tööd! Õudne - meid pole kellelgi vaja! Mis värk see on? Kas toimub õpetajate ületootmine? Majanduskriis ka selles valdkonnas - tootmine ja nõudlus pole tasakaalus.
Ja nagu arvata oligi - naaberkool, kes lootis kõik suletud kooli õpilased omale saada, sai kõigest 5 õpilast juurde. Vägisi ei tee ikka midagi. Asjad liiguvad just nii, nagu on peredele ja eelkõige lastele kasulikum. Mitte vallale.

Üks hea asi on ka käima lükatud. Mu mehe ajaloo, koduloo ja arheoloogiateemaline raamat läheb kirjastamisele. Isegi keegi kunstnik on kaubeldud kaant kujundama ning legendaarsest matkakepist tuleb üks korralik foto teha. See pidavat ka sellesse raamatusse minema.
Margit pakkus välja, et raamatu presentatsioon tuleb ka korraldada ja see võiks toimuda Tuhala kunstikambris, nagu vana kuivati nüüd nime on saanud. Margit arvas, et kutsed tuleb saata koolidele, raamatukogudele, ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele jne, jne. Loodan, et see asi ei kuku kaela liiga kiiresti. Ma vajan selle mõttega harjumiseks veidi aega.

Ja nüüd intensiivravi läbi viima! Mul pole mitu aastat isegi mitte nohu olnud. Nüüd on nina nagu kasaka pasun ja kurk on ka mingite kahtlaste eluvormide poolt kinni müüritud.

Jalgrattaga sõitmas

Tänase tööpäeva lõpetasime sportlikult. Tegime jalgratastega oma tavapärase 12km ringi.
Kiriku ristmikul on ilusad suured kased, mis igal sügisel värvuvad kollaseks laiguti.
Vesioinas Kata silla juures on jälle tööle jooksutatud.

See osa Kata külast on minu meelest üks imeilus koht. Ja pole see viimase paarikümne aasta jooksul suurt muutunud ka. Nojah, haljastuse hooldamise vahendid on tänaseks tõhustunud, seega murupinnad on ühtlasemad.

Sibulapirukas

Taigen:
100g margariini
3 dl nisujahu + 1/2 dl rukkijahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
circa 1/2 dl külma vett

Täidis:
6 suuremat sibulat (500 g)
20 -30g margariini või õli
2 muna
musta pipart
muskaatpähklit
soola
1 pakk (see väiksem) hapukoort
1 1/2 dl riivitud juustu

Valmistamine:

• Näpi kausis kokku rasvaaine, jahu, sool ja küpsetuspulber. Lisa külm vesi ja vormi taignast pall (!) pane taignapall üheks tunniks külmkappi.


• Koori sibulad, lõika õhukesteks viiludeks. Hauta potis madala temperatuuri juures rasvaines pehmeks. NB! Pruuniks ära sibulatel minna lase!


• Tõsta pott tulelt ja sega sibulate hulka hapukoor, munad ja pool riivitud juustu kogusest. Maitsesta segu korralikult!


• Vajuta taigen koogivormi põhja ja servade vastu. Pane taigen ahju küpsema. Nipp! Kata taigen fooliumiga, siis ei kerki taigen küpsedes üles. Küpseta ca 10 min.


• Vala täidis taignale. Puista kõige peale riivitud juust. Küpseta veel ca 20 min, kuni pirukas on pealt kuldpruun.


• Serveeri kuumalt!

Nagu ikka, nii seegi kord sai piruka komponentide kogustega meelevaldselt talitatud. Küpsema läheb pirukas küpsetusplaadile, mitte vormi.

Pühapäevased toimetused

Õnneks on täna ka kena päikeseline päev! Muideks, eile õhtul oli veel viitsimist üle vaatamist ootavate vihikute-töövihikutega ühele poole saada.

Mis siis pühapäev endaga kaasa toob:

1. Tarisime elutoa vaibad terrassile. Kahe suure vaiba küürimiseks kuluks kole palju seda õiget vaibapuhastuse vahendit. "Vanish" või mis ta säänne meil ongi. Tuleb kasutada muid vahendeid. Leidsin, et tavaline pesupulber kuumas vees lahustatult on piisavalt hea vahend ka põrandavaiba puhtaks nühkimiseks. Ostsin suisa kaks harja, et mine sa nende vastupidavust tea, aga väegade vastupidav toode juhtus olema. Ei lagunenudki töö käigus algosakesteks!
Vaibad saavad küll puhtaks, aga ühtlasi jäävad ka sõrmenukid nahast ilma.

Tänase päeva on vaibad terrassil - neile hakkab kohe-kohe päike peale paistma ja teeb seda kohe õige mitu tundi. Aga karta on, et nad peavad ka homme õues olema - kole märjaks said teised.
2.Tõin sibulad saunast ära. Puhastasin, sorteerisin ja suuremad laotasin veel mõneks ajaks kasvuhoonesse.

3. Lõunaks mulgipuder suitsuribiga. Nutavad...., aga söövad - poisid, ma mõtlen. Oi, küll nad soigusid! Magnus leidis ühe suitsuliha tükikese küljest killu krõmpsluud. Küll veeretas seda taldriku peal! Ma siis demonstreerisin, et näe, nina otsa saad liigutada, seal on krõmpsluu. Surgib siis oma taldrikul edasi ja kontrollib iga vähegi suuremat lihatükki, et äkki on jälle mõni "nina" pudru sees. Siis tuli Madis ka sööma, ise sellise kannataja näoga. Magnus õpetas elutargalt, et vaadaku vennas ikka hoolega üle kõik vähe suuremasd lihatükid, kuna karta on, et nende küljes võib mõni nina olla.

Igatahes mina süüa ei saanud! Naera nii, et pisarad voolavad! Isa püüdis oma poegi kasvatada ja manitses söögilauas viisakalt käituma, aga tal oli ka tõsine olemisega vähe raskevõitu. Säärane tsirkus siis selle õnnetu mulgipudruga!

Laupäevased tööd - tegemised

Ma ikkagi ei olnud reede õhtul nii tubli, nagu kavatsesin olla :) Aga see-eest sai tublisti magatud. Sellest kena õhtu maha magamisest on nüüd tagantjärgi muidugi kole kahju, aga mis teha.

1. Ja nii algaski laupäev töiselt (õpsi-töiselt): 4. klassi mata KT nr 1 on parandatud. Hinded e-koolis. No ei saanud klass kokkuleppest kinni peetud! Ikkagi üks 4 tuli sisse. Preemiakomm jääb saamata. Vot nii! 4. klassi mata tunnitöö ka hinnatud ja e-kooli märgitud.

2. Põldoakaunad lüditud. Puuvillase riide peal terrassi lauale kuivama pandud. Riidega koos on hea kogu staff õhtul kokku korjata.
Vahepalaks: Paistab, et meie emased kassid Sohvi ja Hallu on koos väimeespojaga (võõras must isakass) kodust jalga lasknud. Hugobert on nüüd palju kodusem, palju vähem pahur ja hoopis rahumeelsem. Istume praegu Hugobertiga terrassil ja naudime keskhommikut. Kes kasukat kohendades ja pikutades, kes kohvi juues ja uusi "sõjaplaane" välja mõeldes... 3. Kasvuhoone tühjaks veetud. Varred lõkkeasemele, aga tuld ei taha nad kuidagi võtta... Kasvuhoone ja lõkkeplatsi vahet seerides jäi pilk peale läbi "viledaks kulunud" toominga paistvatele pilvedele. Toredad kontrastsed toonid jälle! Kuigi jah - need värvitoonid pole enam kaugeltki nii säravad kui nad olid veel kuu - poolteist tagasi.Kasvuhoonega on nüüd lõpuks asi ühel pool. Maa on kaevatud. Küll võttis ikka aega! Selline ajaraiskamine ajab kohe hinge täis.
Ja enesetunne pole kaugeltki mitte kõige parem. Aga ma keeldun uskumast, et poiste tõbi mulle ka külge on hakanud. Pigem on asi jõletukuumas kasvuhoones mitu tundi rassimises. Ma vähemasti loodan nii.
4. Kasvuhoone korrastamise vahel sai tehtud ka üks kiire trett Kosele apteeki. Noored mehed on mõlemad tõbised. Loodetavasti pole tegemist uute seagripi juhtumitega.

5. Värvisin pumbamaja. Majapoolne külg on tehtud, sissesõidutee külg on tehtud nii palju, kui kallaku peal redel võimaldas. Igal juhul redeli peale, mis toetub maapinnale vaid ühe jalaga - no ega ikka ei roni küll. Ma pole Karlsson. Õues lõppes laupäevane tööpäev kolmveerand kaheksa.

Muide, voodrilaudade kvaliteedil on ikka väga suur vahe. Seda oli just värvimisel tunda. Uuema aja voodrilauad on kohe palju-palju siledamad.

Ja niiiii palju töid oleks tahtnud veel ära teha! Aga.... ei jõua kohe kuidagi...

Päikeseline septembrihommik

Varahommikul olid õued, põllud ja heinamaad mattunud paksu, valgesse, kleepuvasse udulaama.
Kell kaheksa särab päike juba üsna kõrgel.
Iga rohukõrs on end edevalt pärlitega ehtinud. Küllap rohukõrred tahavad päikesele näidata, kui ilusad nad on. Ja päike näeb neid pärleid. Tema tähelepanu jagub igale üksikule kõrrekesele, ka kõige madalamale ja tagasihoidlikumale - rohi kiiskab ja sillerdab hommikustes päikesekiirtes.

Õhtused toimetused õues

Toimetasin üle mitme-mitme päeva natuke ka õue peal. Katkusin põldubade kaunad varte küljest ära ning viisin kasvuhoonesse varju alla. Varred ja muu sodi läks kompostihunnikusse.
Kaevamine jääb nädalavahetuse peale. Tegelikult tahaks juba ka porgandi ja punase peedi üles võtta, aga ju on ikka liiga vara veel. Pumbamaja servaliistudelt on lahtine värv maha kraabitud. Pumbamaja värvimine on ka üks nädalavahetuse plaanidest.

Eile lubasin oma meesperele, et ma ei tee enam mitte ühte ainumast purki ei moosi ega salatit. Õunamahl ei lähe muidugi arvesse. Ah sa pagan! See õunamahl tuleb ju ka ilmselt nädalavahetusel ära teha! Hää, et meil kartul üles on võetud! Mitme tuttava peres seisab nädalavahetusel just see töö ees.

Kolmveerand kaheksa läksime kutsikaga jalutama. Ta meil juba päris suur! Kuu keskel saab neljakuuseks.
Sügise valgus ja värvid küüni taga jõe ääres,

sauna juures vanas pargis,

kivikangru kõrval (mis värve siin raagus toomingal enam),

uue pargi noortes mändides

ja õhtutaevas.

Veerand üheksa helistas poiss ja kutsus endale Sepiku bussipeatusesse järgi. Huvitav on see, et kui telefonihelina järel kutsikale öelda: "Lähme!", siis jookseb ta joonelt auto juurde. Meie autokoer teab juba, et helin tähendab peatset autosõitu.

No ja nii ma siis sõitsin... Kuni ühel hetkel olin Kolus tartu maantee ääres. ise veel mõtlesin, et kuhu, pagan, ma siis nüüd minema pidingi. Ega`s midagi, pöörasin ümber ja sõitsin tagasi. Poiss imestas, et mis värk - tema vaadanud, et üks auto tuleb hirmsa lendamisega, et ju see meie auto on. Aga ole siis lahke, auto pani madallennul mööda nagu postist :)

No ma olin nii mõtteisse süvenenud (teema eelmises postituses), et ainult sõitsin - selline rutiinne tegevus ju see...

"Võlast vabaks" jäigi vaatamata. See Starmani digitelevisioon on selline kahtlasevõitu. Vähemalt meie puude all. Õhtuks kaob eesti kanalite levi sootuks. Vahi aga Discoveryt ja Science`it.

Pühapäev

Hommik kulus mitte millelegi - väga ebamäärane väljend, aga paremat ka ei leidnud, kuna midagi erilist ei teinudki. Lihtsalt olin. Võiks arvata, et kui meesperet, kes pidevalt midagi vajaks (sokke, pastakat, koopiapaberit, labidat, süüa, lihtsalt hüva nõu), kodus pole, et vot siis ma alles teen suuri tegusid... Hoopiski mitte! Vedru käib sellise tühja tuiamisega täiesti maha.

Õnneks käis naabrinaine õunu viimas (huvitav küll, aga tema aed on täiesti õunavaba). No tuleme siis tuppa kohvitama - järsku jääb ta nagu soolasammas seisma ja näitab näpuga (!!!) laua poole. Endal niisugune uskumatu-imestunud nägu , nagu oleks UFO-t näinud. Küsimuse peale, mis sul hakkas, näitas ta veelkord laua poole. Ja siis selgus selle imestamise põhjus! Ta oli "šokeeritud" nähes täiesti õpikute-töövihikute- paberite- märkmike-päevikute-vaba lauda. Küsis tõsimeeli kohkunult kas mind on koondatud.
Selle pildi tegi mu kohkunud naabrinaine. Käskis pildi juurde punasega trükkida ka kuupäeva. Nu daa! Niipaljukest siis minu katsest inimeseks hakata, nädalavahetusel puhata ja olla lihtsalt mina ise, mitte 7 päeva nädalas ühe konkreetse kooli õps. Mõni inimene saab sellise afääri peale veel rabanduse!
Naabrinaisele sai lohutuseks öeldud, et õhtul on mu laud jälle tavapärases konditsioonis, sest vähemasti vastu ööd tuleb homsed tunnid ette valmistada. Tunniplaan peas ei ole ja vot ei vaata ka veel! No igal juhul mitte enne kella kuut!

Üllatus-üllatus! Mis kooki ei ole ma sel hilissuvel ja varasügisel veel üldse teinud? Vastus: Õunakooki!!!! Seda kõikse lihtlabasematki mitte! Masendav! Ja ise olen püstihädas, et mis nende õuntega peale hakata. Täna siis sai see puudujääk likvideeritud. Koogi põhjaks biskviittaigen viiest munast. Kartulijahu ja nisujahu pooleks. Kasutasin tuviõunu ja oi, neid sai koogile ikka palju peale uhatud! Viis munavalget vahustasin hästi tugevaks vahuks ja üsna vahustamise lõpus lisasin ka veidi suhkrut. See munavaht sai õunatükkidele peale kallatud. Ahjaa! Tegelikult sai biskviittaigen tehtud 5 munast + veel viiest munakollasest. Õuntele panin seekord peale vanillisuhkrut, mitte kaneeli.

Täna oli kutsikal traksidega jalutamise teine treening. Läksime külatänavale tšillima. Tegelikult sai maha mängitud komöödia "Daam koerakesega". Hää, et keegi ei juhtunud seda spektaaklit nägema! Pontsu kündis vahepeal koonuga maad, siis rullis ennast maas, siis kukkus kappama ja keeras jalutusrihma ümber minu jalgade niisugusesse umbsõlme, et selle lahti harutamine oli juba iseenesest paras etendus. Ja seda keset teed! Oleks nüüd mõni auto tulnud, ei kujuta ette, kuidas me tee pealt ära oleksime saanud. No õnneks on meite kandis liiklustihedus ikka kordades-kordades väiksem kui suurel maanteel (tegelikult sisuliselt olematu). Aga pole viga, küll me õpime ja harjume ja taltume!

Laupäevast kokkuvõtvalt

No kuda on õnnestunud hommikune plaan koolile mitte mõelda? Üle ootuste hästi! Kui nüüd natuke ikka mõelda, siis Arvo küsis reedel, kas olen oma e-kooli juba üle vaadanud. Vot ei vaata täna ka veel mitte! Põhimõtteliselt ja kangekaelselt, vot! Esimesel nädalal siis "kõigest" kuuepäevane töönädal. Huvitav-huvitav, kas õnnestub nii kindlameelseks ka edaspidi jääda? Kui õnnestub, siis on väike lootus, et minust ka hakkab lõpuks ometi inimene saama. Pireti ajaveebi lugedes hakkas küll kole häbi. Kuidas küll mõni õpetaja suudab olla nii mitmekülgne! Ja mina muudkui teen siin omale vabu päevi....

Tomati-sibula-õuna-küüslaugu salatit sain 10,5 liitrit! Nii pidigi tulema, sest potti ma ise pliidi peale tõsta ei jõudnud.

Enne Paunkülla minekut käisime Kosel. Puruvana poes küsisin müüjalt, kas neil on trakse väikesele koerale. Leiti üks komplekt: traksid ja jalutusrihm. Kahe müüjaga pusisime ja proovisime ette kujutada, kuidas see koer nende trakside sisse tuleb toppida. Üks arvas ühtmoodi, teine teistmoodi ja kolmas veel omamoodi:))) Lõpuks tuli poodi üks meesterahvas. ma palusin temal meesterahva loogika ja tehnilise taibuga kolmele jänni jäänud naisele appi tulla. No ja oligi abi! Ära ostsin selle viguri!
Kodus sain sipleva ja hüpleva kutsika kuidagimoodi nende trakside sisse. Tegime siis proovisamme. Oh sa taevake! Pontsu tõstis sellist hädakisa, et anna aga olla... Lõpuks oli kõhuli põrandal maas ja keelsus jalgu alla võtmast. See oli ikka täiesti talumatu ahistamine, vähemasti meie kutsika meelest. Ega´s midagi - homme on teine treening.

Kuda siis ilmateade täkkesse läks? Lubati ju üleüldist laussajuga päeva... Päike paistis ja vihma polnud terve päeva! Usu siis veel ilmateadet!

Paunkülas

Minu mees oli kutsutud Paunkülla kõnelema hästi vanadest aegadest. Üritus algas endise Paunküla kooli juures lipu heiskamisega. Praegu kuulub hoone Audentese Spordikoolile. Siin viiakse läbi treeninglaagreid. Noh, maja on vähemasti kasutuses. Ja kui ma nüüd ikka õigesti kuulsin, siis kasutab maja ka Paunküla külaselts.

Lipu heiskamise järel sõitsime vana koolitare asemele. Külarahvas oli võtnud kätte ja kaevanud mantelkorstna jäänused suure põllukivide hunniku alt välja. Plaanid on selle koha edasi arendamise osas veel suured. Seda oli kena kuulda.

Sel ajal, kui suure kivi kohale toimetamise seiklustest räägiti, olin ma jälle jumal teab kus. Igatahes nii paljukest kuulsin, et kivi oli algselt olnud kuskil Tartu maantee ääres ja kandnud endas üsna suurt ohtu liiklustrassile. Järgneva pildi juures tahaks natuke targutada, aga jätan seekord vahele :) Härra vallavanem austas üritust oma kohalviibimisega lausa kahes rollis - täna oli üritust lauluga ilmestamas Kuivajõe meeskoor, kus ka vallavanem laulab. Mulle meeldib, et kivil ei ole kasutatud suurustavalt sõna "koolimaja", vaid "koolitare". Olid ju tollel kaugel ajal hooned just madalad tarekesed.

Kõrvu jäid kõlama vallavanema sõnad valla haridusasutuste ja hariduselu tuleviku teemal. No saame näha! Meest sõnast......!

Kivi avatud, sõitsime tagasi Paunküla vanasse koolimajja. Algas väike ajalookonverents.

Kõigepealt esines Paunküla mõisa praegune "mõisnik". Mees tegeleb mõisa ajaloo ning mõisnike elulugude uurimisega. Varsti on loodetavasti ilmumas ka sellekohane raamat.

Seejärel esines väikese kontserdiga Kuivajõe meeskoor.

Pärast väikest vaheaega sai sõna Arne. No tema ikka oskab rääkida! "Spikri" ta omale küll trükkis, aga ei kasutanudki seda. rahvas oli teemast huvitatud ja esitati isegi küsimusi, mida jätkus hiljem kohvilaudagi. Ehhee! Aga ma sain ka suud pruukida ja teatud teemal külaseltsi südametunnistusele koputada :) Mõni tädi keeras selle peale kohe ringi, et näha, kes k...t see veel on :)

Üritus osutus oodatust pikemaks, aga oli huvitav!