Vana põlle uus elu

See oli Peda viimasel kursusel, kui avastasin enda jaoks fileepitside (On vist nii selle heegelpitsi nimi?) heegeldamise. Heegeldasin palju. Alates põlledest ja lõpetades köögikardinatega.
Põllesid mulle meeldib teha küll, aga kandjat minust küll eriti ei ole. Tegemine rohkem tegemise pärast.

No ja kuna pole eriline põllekandja, siis need ka ei kulu. Nii leidsingi kapis tuhlamise tuuril, et kas sa näe, mis veel alles on!

Tolle põlle pitsid heegeldasin Peda viimase kursuse teise semestri alguses. Oli meil kohe-kohe õpetajapraktika Pisipedas algamas. Aga vaheaja viimasel päeval juhtus äpardus... Ema oli tööl ja ma võtsin ette suuremat sorti pesupäeva. Tol ajal käisid asjad sootuks teisiti kui praegu. Nii kuulus linade pesemise juurde pesuköögi katlas keetmine koos pesupulbri ja valgendajaga. Katlas tuli aga pesu aeg-ajalt mõlaga vette suruda... ja siis see juhtus...vajutasin pesule liiga suure hooga ja vesi lahvatas üle pajaserva.... ja kuhu? Ikka jalale, kuhu siis veel! Keev vesi koos kemikaalidega! Jube valu võttis viimase loogilise mõtlemise. Selle asemel, et kohe põletusele külma vett peale uhada oli vaja valutavat kohta hõõruma hakata. No ja kui siis sukkpüksid ära said võetud, siis tulid nad koos nahaga... Arsti sõnul 2. astme põletus... Küll valutas ja küll läks paiste! Ja järgmisel päeval algas Pisipedas õpetajapraktika... Kateedrijuhataja oli andnud karmi korralduse praktika ettenähtud ajal ära teha. Nii siis saigi päeva esimene pool praktikal vaeveldud, päeva teine pool kulus "haavade lakkumisele" ja heegeldamisele. Aga võib-olla muidu seda põlle polekski.

No ja nüüd seda 25 aastat vana põlle vaadates tekkis mõte seda veidi tuunida. Hetkel tikkimise soone peal olles siis muidugi ikka väike tikand.