Aktiva poolele saan kirjutada tomati-sibula salati ja kaks purki kurke. Kasvuhoone taga pimedas peenras (korrektne oleks vist öelda: varjupeenras) kasvab majoraan. Sinna on ta jäänud teab, mis ajast juba, sest paremat kohta pole leidnud.
Kevadel ähvardasin selle taime hoopis välja juurida, aga Urve ahvatles seda ikka edasi kasvatama. Sellest pidavat saama väga hea stressivastase toimega tee. No olgu siis pealegi. Eks joome siis teed, kui tööstress maha tahab murda. Selle tee tarbeks sai täna ettevalmistusi tehtud: kimbud läksid kuurirõdule kuivama.
Alumine korrus sai ka koristatud. Üles ei jõudnud mitte vaadatagi. Nii palju vaid, et kamandasin poisid oma arvutite ümbert kultuurkihti õhemaks kraamida. Porisesid mis nad porisesid, aga ära tegid. Pärast veel rõõmustasid avastuse üle, et kujuta pilti, laud olevat valget värvi!
Triikimisega sai ka uus karm kord sisse seatud (vähemasti mõneks ajaks). Nimelt, kellel vaja, see ise triigib. Selle peale leidsid poisid, et neil ei lähe kohe kindlasti mitte midagi vaja...
Õunamoos jäi tegemata. Vähemasti õunavissid korjasin enne pimedat kokku. Eks homme hommikul saab siis moositeoga jätkatud. Vaja veel mõelda, kas ikka teen püreemoosi või tavalist moosi. Mehed ei osanud ka midagi tarka öelda: Magnus tahtis tavalist, Madis püreekat ja Arne jäi suuremeelselt erapooletuks väites, et tema on kõigesööja ja tehku ma nii, nagu mugavam tundub. Ise itsitas: "Sa kaalu seda asja ikka põhjalikult ja igast võimalikust vaatenurgast ".
Mu kõige nooremal "kasupojal" on täna sünnipäev. Ühel hetkel oli sünnipäev meie õuele kolinud. Põhjendus oli, et Urve on tööl ja poistel kõik vähegi söödav kodus nahka pandud. Nüüd tuldi vaatama, kas meil on veel midagi, mis hamba all ei karjuks. Ja oi seda Pontsu rõõmu! Jälle oli jae ja hulgi noori mehi kutsika päralt ja mis eriti lõbus - nad viitsisid ka palju ja kiiresti joosta!
Kui mõelda sellele, et täna on 6. august, siis meenub 1967. aasta, kui oli see kurikuulus torm. Ega ma suurt küll ei mäleta sellest ajast. Niipaljukest ehk, et mind ei lubatud õue mängima. Isegi mitte siis, kui momendil vihma ei sadanud. Ja mu väikevend Margus hakkas sel päeval kõndima.
Aga mis sellest vägevast tööplaanist siis ikkagi sai? Selle kohta sobib öelda see tuntud lause. "Ega töö jänes pole, et eest ära jookseb". Või siis see teine: "Tänasida toimetusi ära viska homse varna, ülehomme on ka päev. " Vot sedasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar