Igal suvel tuleb osta vähemalt üks uus päevavari.
Toda praegust oleme kogu perega, kes paremini, kes halvemini, kõpitseda püüdnud, aga täna viskas ta ikka lõplikult vindi üle.
See äpardus kvalifitseerub suve lõppu kuulutavate näitajate kategooriasse.
Sohvi-kass oli ka väegade pahas tujus - see saadanas tõmbas mu käed asja ees-teist taga puruks.
Üks asi on ometi ka naerma ajanud tänase kuupäeva sees: nimelt oli üks mu sugulane leidnud mu kodulehe (maksab siis soliidses eas inimesel netis nii palju surfata). Ta võttis vaevaks mulle helistada ja kurjustada teemal: "Mida sinu eesti keele ja kirjanduse õpetaja selle peale küll ütleks". Noh, pahandamise põhjuseks minu olematu või halb või .... või..... kirjastiil.
Ega ma polnud kade ka. Ütlesin, et loodetavasti mu õpetaja seda kunagi lugema ei satu ja kui satubki, siis teab ta niigi, et ega siit polegi midagi head loota. Minu kirjandid olidki üks paras õudusunenägu (õpetaja oma, mitte minu). Seega - mul suht suva - on stiili või ei ole teda teps mitte. Minu päevik. Enda jaoks kirjutan. Hinnet ei kavatse saada. Vot niipaljukest siis kaunist emakeelest ja selles väljendumise oskusest:))))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar