esmaspäev, 22. detsember 2008

Pagana jõulujutlus

Minu mees on teada-tuntud jutumees. Ja kuna tal jõululaupäeval just valve, siis jagati kõigi kallil jõuluõhtal tööpostil olijate vahel ülesanded ära ja tema peab esinema "jutlusega".

Üks osa tema "jutlusest" on vägagi huvitav:
... See kõik on vähemalt meie laiuskraadil üks suur vale ja pettus. Mitte hõiskama ei pea meie praegu, vaid murest ja hirmust murtuna vaikses omaette olemises sündmuste käiku jälgima. Juhtumas on midagi kohutavat, korvamatut. Päike on suremas.
Korrates L. Meri sõnu raamatust "Hõbevalgem": "Suveharjal oli päike oma võimu tipul ja see oli rõõmupidu. Taliharjal oli päike suremas ja jõulud olid hirmupäevadeks. Saarlased kindlustasid end häda vastu sellega, et joonistasid akna- ja uksepiitadele päikesekodaradd, päikese kiired ja alles nädalapäevad hiljem, kui päike kukesammul jõudu hakkas koguma, tõmbas kodaraile taas sündiva päikese ringi ümber. Jõulude ajal ei tohtinud majas tuli kustuda. Õled toodi tuppa ja kogu pere oli koos, et vaheldumisi tuletera valvata ja kaitsta."

Niisiis oli pööripäeva õhtusöök muistsete eestlaste jaoks kõike muud kui rõõmus. See võis jääda viimaseks. Päevapööramise ööga ei olnud ohud veel möödas. Valitses habras tasakaal, mida öine tule valvamine pidi valguse võidu poole kallutama. Järjekindlalt käis peremees lumme torgatud teivast jälgimas. Alles siis, kui teiba vari kaugeimast märgist vaksa võrra teiba poole oli nihkunud, võis rõõmule voli anda. Päike oli päästetud. Eluandja aujärjele aidatud. Nüüd võis süüa-juua, mida süda ihkas, sest oli tekkinud lootus uuele saagile.

Selline rituaal kordus aastast aastasse. Päike oli seni küll alati halvast olukorrast edukalt välja tulnud, kuid....ei võinud iial teada.

Maausulistel on kombeks kohtumisel soovida üksteisele - Päikest! see komme pole mitte tuulest võetud, vaid kindla pärimusliku tagapõhjaga.

Niisiis soovin kõigile siinviibijatele uueks aastaks Päikest!

Kuidasmoodi ta selle jutluse rituaali ise läbi viib, kui vorm ei võimalda maausulise talismane ja muid vidinaid kanda, vot seda ma küll ette ei kujuta, aga ära ta selle teeb ja sealjuures hästi ja mõjusalt - see on kindel.


Ema mul mõnikord küsis päris murelikult, kuidas ma aru saan, millal see lõuapoolik tõsist juttu räägib.... Ajapikku see oskus tuleb ja kui aru ei saa, siis teen lihtsalt näo, et pole kuulnudki.

Siiamaani lapsed räägivad tema legendaarsetest ajalootundidest. Isegi kõige suuremad kaagid olid mõnikord ennast kuulama unustanud (täiesti tahtmatult ja kaagi reputatsiooni haavavalt).

Kommentaare ei ole: