pühapäev, 21. detsember 2008

Jõulumeeleolu otsimas

Tuba on nii suur, et kuusk kaob ühte toanurka päris ära. Panin täna kamina kõrvale hoopis ühe raagus oksa. Selle külge sain rippuma panna meie vanad jõuluehted. Jälle natukenegi teistmoodi.
Juba mitmeid aastaid arutame siin isekeskis, et kuhu on kadunud see jõulutunne... Arvan, et:
a)lapsed on suureks kasvanud
b) teleris hakkavad jõulureklaamid vaata et "kohe peale jaani"
c) poodides on ainult üks suur osta-osta-osta (Võidab ju see, kellel on surres rohkem asju !?!?)
d) ilm on rohkem selline niru rannailma moodi (eh, eks vanasti oligi olnud taevas sinisem, lumi valgem ja mis kõik veel)
e) ja nii umbes 15 aasta tagusest ajast mäletan küll, et lund sadas akna taga, raadiost tulid jõululaulud ja köök oli küpsetamise lõhna täis (noh aga siis olid oma lapsed ju ka veel lasteaiaeas, ju sellega ikka saab kõik siduda)


Kuusk sel aastal üsna kobe.

Eile Koselt tulles sõidan meie kuusehekist mööda ja silmanurgast nagu näen, et midagi on valesti. Pidasin auto kinni ja ole sa lahke - keegi ei ole osanud järsku kurvi välja võtta ja oli pannud pambusesse ehk eesti keeli meie kuusehekki. Ja päris kenasti teist rappinud. Ilmselt auto kätte saamiseks oli vaja ka saagida. No millal seda küll teha jõuti, mitte ei tea. Vot mis tähendab, kui koera pole - mitte midagi ei kuule ega näe, mis oma valdustes juhtub.


Lähen vist välja ja teen sellest järjekordsest heki lõhkumisest pilti ka. No on tegelased, meie istutame, kastame ja ootame, millal puud sirguvad, et tee pealt meie õue-alale vaadet varjata ja nüüd sõidavad maha.


Ütlesin täna poistele, et lähen Sirjele lilli ostma. Poisid imestavad - eile alles ostsid ju Sirjele??? No homseks on lilli meie direktorile vaja.




Kommentaare ei ole: